See siin on parem kui see vana laevalogu, eks ole?“… Kas polnud see hirmus, mis? Ma vaatasin talle otsa ja tema tegi targa näo ette. „Ärge kartke, sir,“ ütleb tema. „Mina tean, mis džentlmen on ja kuidas on džentlmeni tunded. Loodan, et jätate mu sellele kohale. Mul on niikuinii rasked ajad olnud sellest neetud Patna lärmist saadik.“ Issand! See oli kole. Ma ei tea, mis ma oleksin öelnud või teinud, kui ma samal silmapilgul poleks kuulnud mr. Denveri hüüdu koridorist. Oli hommikueine aeg ja me läksime üheskoos läbi hoovi ja aia elumajja. Tema hakkas mind heatahtlikult nokkima… Ma arvan, ma meeldisin temale…“
„Jim vaikis silmapilguks.
„„Ma tean, et meeldisin talle. See tegigi asja nii raskeks. Selline suurepärane inimene! Sel hommikul poetas ta oma käe minu käsivarde… Ka oli tema minuga kodune.“ Ta pahvatas lühidalt naerma ja langetas lõua rinnale. „Ah! Kui ma ainult meelde tuletasin, kuidas see tilluke tõbras minuga rääkis,“ alustas ta äkki väriseval häälel, „siis ei suutnud ma iseennast taluda… Ma arvan, te teate…“ Ma nokutasin peaga… „Peaaegu nagu isa,“ karjus ta; tema hääl vaibus. „Ma oleksin pidanud talle tõtt rääkima. Ma ei suutnud lasta asja sinnamaale minna — mis teie arvate?“ „Noh?“ laususin mina natukese ootamise järele. „Ma eelistasin minna,“ ütles ta pikkamisi; „see asi olgu maetud.“
„Kuulsime, kuidas Blake kõrgendatud häälel Egströmiga poes tõreles. Nemad töötasid koos juba palju aastaid ja igapäev kaupluse uste avamisest kuni viimase minutini enne nende sulgemist oli kuulda, kuidas Blake, see väike siledate ja pigimustade juustega ning õnnetute, ümmarikkude silmadega mees, vahetpidamata tülitses oma kaaslasega, ise täis salvavat ja kurtvat viha. Selle alaliselt kestva tõrelemise kõma kuulus nagu kogu maja mööbli hulka; isegi võõrad jõudsid varsti sinnamaale, et nad ei pannud seda enam tähele või olgu siis, et tähendasid ainult: „Kui tüütu!“ tõusid äkki püsti ja
