usutavat.“ Viskasin kirja lauale ja hakkasin ülejäänud posti läbi vaatama, kuni nägin Jimi käekirja. Usute või ei? Üks võimalus saja tõenäolise hulgas! Kuid igatahes on ta see sajas juhus. Patna väike abimasinist oli enam-vähem lootusetus seisukorras silmapiirile ilmunud ja veskis ajutiselt koha saanud masinate järele valvamiseks. Ma ei suutnud selle väikese mehikese familjaarsust kannatada,“ kirjutas Jim kustki sadamalinnast, mis seitsesada penikoormat sellest paigast lõuna pool, kus tal pidi olema nii soe pesa. „Praegu olen Egström & Blake’i laevavarustusäris nii-öelda jooksupoisiks, kui asjale õige nimi anda. Soovituseks andsin neile teie nime, mida nad muidugi tunnevad, ja kui teil oleks võimalik minu heaks paar sõna kirjutada, siis oleks see jäädav koht.“ Mina olin oma õhulossi varemete all purustatud, kuid muidugi ma kirjutasin, nagu soovitud. Enne aasta lõppu pidin sõidu sinnapoole tegema ja mul oli juhus teda näha.
„Tema oli ikka veel Egström & Blake’i juures ja meie kohtusime nõndanimetatud „saalis“, kuhu pääses äriruumist. Ta tuli parajasti kustki laevalt ja astus mulle vastu, pea maas, ette valmistatud tõrelemisele. „Mis on teil oma vabanduseks öelda?“ hakkasin kohe, kui olime andnud kätt. „Mis kirjutasin, ei midagi muud,“ ütles ta jonnakalt. „Hakkas see mees lobisema või mis?“ küsisin ma. Ta vaatas mulle piinliku naeratusega otsa. „Oh ei! Seda mitte. Tema tegi sellest saladuse meie kahe vahel. Igakord, kui läksin veskisse, tegi ta pagana saladusliku näo; ikka viipas ta mind aupaklikult, nagu tahaks ta öelda: „Meie teame, mis me teame.“ Pagana roomav ja familjaarne — ja muud sellesarnast.“ Ta laskus toolile ja vahtis oma jalgele. „Ühel päeval olime kahekesi üksinda ja see mees oli nii häbematu, et ütles: „Noh, mr. James“ — mind hüüti seal mr. James’iks, nagu oleksin ma majahärra poeg — „siin oleme jällegi üheskoos.
182
