olnud aastate kaupa. Naeruväärt, eks? Muidugi aiman ma, et on olemas midagi — mingi kole, väike vääratus — millest teie teate kõik — aga kuigi see oleks midagi hirmus inetut, ometi võiks seda temale, ma arvan, kuidagi andeks anda. Mina omapoolt kinnitan — ma ei suuda uskuda, et tema võiks süüdi olla milleski tõsisemas kui näppamises kustki viljapuuaiast. Või on see palju halvem? Võib-olla peaksite ehk mulle seda ütlema; kuid sellest on nii palju aega tagasi, kus meie mõlemad muutusime pühaks, nii et teie ehk enam ei mäletagi, et ka meie patustasime kunagi. Võib olla, et millalgi teilt seda küsin ja loodan, et teie siis vastate. Temalt endalt ei taha ma enne küsida, kui mul on asjast juba pisut aimu. Pealegi oleks see alles liig ruttu. Las ta avab mulle enne ukse pisut rohkem kordi…“ Nõnda mu sõber. Ma olin kolmekordselt rõõmus — Jimi käitumise, kirja tooni ja oma tarkuse pärast. Nähtavasti ma teadsin, mis tegin. Mul oli iseloomudest aimu ja muud selletaolist. Ja mis siis, kui sellest tuleks midagi ootamatut ja imelist? Samal õhtul, lamades laevalael toolil päikesepurje varjus (see oli Hong-Kongi sadamas), ma panin Jimi tarvis nurgakivi õhulossile.
„Ma tegin väikese sõidu põhja poole ja kui tulin tagasi, leidsin oma sõbra teise kirja mind ootamas. Selle ümbriku avasin esimesena. „Ei puudu ühtegi lusikat, niipalju kui mina tean,“ käis esimene rida; „pole küllalt huvitatud seda uurima. Tema on läinud, jättes söögilauale väikese vormliku vabanduse, mis on kas rumal või südametu. Arvatavasti mõlemad kokku — mulle on see ükskõik. Lubage teile öelda, et kui teil selliseid saladuslikke noormehi veel tagavaraks peaks olema, siis — minu poe uksed on kinni — lõplikult ja igavesti. See on viimne pöörasus, milles ma süüdi. Aga ärge kujutlege, et mina sellepärast endale peavalu teen; ainult murutõnislased tunnevad temast kahju ja enda pärast luiskasin klubis midagi
