pära ehete lõigeteks määratud kuldlehtede kaustikuga ning kus laevajuht ise võetakse vastu kui vend laevavarustaja poolt, kuigi see näeb teda täna esimest korda. Seal leidub jahe elutuba, tugitoolid, pudelid, sigarid, kirjutustarbed, sadamamäärused ja võõruslahke soojus, mis sulatab meremehe südames kolmekuise reisi soola. Nõnda alustatud tutvuse peab vesisell alal hoidma oma igapäevaste külaskäikudega kogu selle aja, mil laev viibib sadamas. Kaptenile on ta ustav nagu sõber ja tähelepanelik kui poeg, omades Hiiobi kannatlikkuse, naise omakasutu andumuse ja joogisõbra lõbususe. Hiljem esitatakse arve. See on kena ja inimlik elukutse. Sellepärast on häid vesiselle vähe. Kui mõnel vesisellil, kes omab hakkamist abstraktses mõttes, on veel see eelis, et ta on saanud meremehe kasvatuse, siis on ta oma peremehele kullaväärt ja teda arvestatakse väga. Jim teenis alati head palka ja teda arvestati sel määral, et nõnda oleks võidud lunastada kas-või pahareti truuduse. Ometi võis ta äkki oma koha hoolimatu tänamatusega sinnapaika jätta ja ära minna. Esitatud põhjused ei tundunud tema peremeestele kuidagi mõõduandvaina. Niipea kui ta oli neile selja pööranud, nad ütlesid: „Pagana loll!“ See oli nende arvamus tema haruldase tundlikkuse kohta.
Valgetele rannakaubanduses ja laevakaptenitele oli ta ainult Jim — muud midagi. Muidugi oli tal veel teine nimi, aga ta valvas hirmuga, et seda ei nimetataks. Tema inkognito, mis oli auklik nagu sõel, polnud määratud varjama isikut, vaid teatud tõsiasja. Kui tõsiasi tungis läbi inkognito, lahkus ta silmapilk rannalinnast, kus ta sel hetkel juhtus olema, ja läks kuhugi teise paika — harilikult kaugemale idasse. Ta hoidus rannalinnadesse, sest ta oli ju maapaos viibiv meremees ja omas hakkamist abstraktses mõttes, mis ei kõlvanud millekski muuks, kui aga vesiselli elukutseks. Ta taganes heas korras tõusva päikese poole ja tõsiasi
18
