tate. Ausõna, ma mõtlesin mitu korda, et pealuu pakatab mul…“ Ta süstis — sõna otseses mõttes süstis siia ja sinna, surus käed tasku, kiskus nad välja, viskas mütsi pähe. Mul polnud vähimatki aimu, et tema võiks olla nii elav. Ta oli nagu kuiv leht, mille tuulekeer vangistanud, kuna mind surus toolile salajane hirm, ebamäärase kahtluse koorem. Ta seisis kui puunott, nagu oleks mingi avastus rabanud ta liikumatuks. „Teie usaldasite mind,“ ütles ta kainelt. „Oh, jumala pärast, mu kallis poiss, jätke see!“ palusin, nagu oleks ta mind haavanud. „Väga hea. Ma pean suu nüüd ja edaspidi. Aga mõtlemist ei saa te ometi takistada… Sest pole midagi!… Ma tahan veel näidata…“ Ta läks kiirustavalt ukse juurde, peatus seal longus peaga ja tuli tagasi, astudes mõtlikult. „Ma mõtlesin alati, et kui oleks võimalik alata puhta tahvliga… Ja nüüd teie… teatud määral… jah… puhas tahvel.“ Ma kõigutasin kätt ja tema läks tagasi, ilma välja vaatamata; tema sammud surid suletud ukse taga kaugusse — julge mehe sammud, kes läheb vastu heledale päevavalgusele.
„Mis aga puutub minusse, kui jäin sinna nii üksi oma küünlaga, siis tundsin end imelikult valgustamata. Ma polnud enam küllalt noor, et igal teekäänul vaadelda seda suurepärasust, mis piirab meie tähtsusetuid samme igalpool, nii kurjas kui heas. Naeratasin mõeldes, et lõpuks oli meist kahest ometi tema see, kes kõndis valguses. Ja mul hakkas kurb. Puhas tahvel — ütles ta. Nagu poleks meie igaühe saatuse algsõna lõigatud kustumatute tähtedega kaljuseina.“