huult ja kortsutas kulmu. „Milline eesel mina küll olen olnud,“ ütles ta pikkamisi rõhutud toonil… „Te olete ju suurepärane!“ hüüdis ta surutud häälega. Ta haaras mul käest kinni, nagu oleks ta teda näinud alles esimest korda, ja laskis ta jällegi langeda. „See on, mida mina — teie — mina…“ kogeles ta ja pöördus siis oma endisesse, võiks öelda jonnakasse tooni tagasi ning algas süngelt: „Ma oleksin tõbras, kui ma praegu…“ ta hääl näis katkevat. „Väga hea,“ ütlesin mina. Olin peaaegu kohkunud sellest tundmuste valingust, millest tungis läbi imelik ülev meeleolu. Olin nii-öelda tõmmanud juhuslikult nöörist — ma ei tundnud hästi mängukanni seadeldist. „Nüüd pean minema,“ ütles ta. „Issand! Teie aitasite mind. Ei suuda paigal püsida. Just see…“ Ta vaatas mulle segase imetlusega silma. „Just see…“
„Muidugi oli just see see õige asi. Kümme ühe vastu võib kihla vedada, et mina olin ta päästnud näljasurmast — sellest imelikust seisukorrast, mis peaaegu alati seltsib joomisega. See oli kõik. Selles asjas polnud mul vähimatki kahtlust, kuid temale otsa vaadates pidin ma küsima, milline oli küll see pettepilt, mis tõusis kolme viimase minuti jooksul nii silmanähtavalt tema kujutlusse? Ma olin talle peale sundinud abinõud, et tal oleks võimalik oma tõsiseid eluülesandeid lahendada viisakalt — muretseda endale süüa, juua ja harilikku peavarju, kuna samal ajal tema haavatud vaim hüples ja lehvitses kuski koopas, et surra rahulikult jõuetusse, nagu oleks ta lind, kel teine tiib murtud. Seda olin ma temale andnud — sootuks tühise asja — aga ennäe! — tema vastuvõtteviisi tõttu paisus see küünla tumedas valguses suureks, ebamääraseks, võib-olla hädaohtlikuks varjuks. „Ärge pange pahaks, et ma ei oska midagi kohast öelda,“ pahvatas ta. „Siin pole midagi öelda. Juba eile öösel tegite mulle lõpmata palju head, mind kuulates, mõis-
178
