ja hingeldas ning ahmis salaja õhku minu toas; tundsin seda, kui ta tormas rõdule, nagu tahaks ta alla karata, aga ometi ei teinud ta seda; tundsin seda ikka enam ja enam kogu aja, kus ta jäi välja, olles seal nõrgalt valgustatud musta öö tagapõhjal, nagu seisaks ta sünge ja lootusetu mere rannal.
„Äkiline raske mürin pani mu pead tõstma. Müra näis kaugemale veerevat ja järsku langes hele lõikav helk öö pimedale põsele. Kestev ja pimestav virvendus näis vältavat arvamata pika aja. Kõuekõmin kasvas alatasa, kuna mina samal ajal nägin Jimi seisvat selgena ja mustana ning kindlana valgusmere rannal. Silmapilguks suurimale helendusele järgnes tagasikaranud pilkane pimedus ühes kõvima raksatusega ja Jim kadus minu pimestatud silmist nii täiesti, et oleks võinud teda arvata olevat paisatud aatomeiks. Kostis tormiline ohe, metsikud käed näisid kiskuvat põõsaid ja raputavat puulatvu meie all, paugutavat uksi, murdvat aknaklaase kogu hoone esiküljel. Ta astus sisse ja sulges ukse enese järel ning leidis mu ikka veel laua ääres kummardumas: minu äkiline kartus, et mis ta küll mulle ütleb, oli väga suur ja võrdus peaaegu hirmuga. „Kas võiksin saada sigareti?“ küsis ta. Tõukasin karpi, ilma et oleksin tõstnud pead. „Ma vajan — vajan tubakat,“ kogeles ta. Tundsin äärmist kergendust. „Silmapilk,“ urisesin ma heal meelel. Ta astus mõne sammu siia ja sinna. „See on möödas,“ kuulsin ta lausuvat. Üksik kauge kõueraksatus kostis merelt nagu hädasignaal. „Monsuun tuleb sel aastal aegsasti,“ tähendas ta vestetoonis kuski minu selja taga. See julgustas mind ümber pöörduma, mida tegin kohe, niipea kui olin lõpetanud aadressikirjutamise viimasele ümbrikule. Tema suitsetas ahnesti keset tuba ja kuigi ta kuulis minu liigutust, jäi ta veel natukeseks ajaks seisma, selg minu poole.
„„Nii siis — olen ilusasti läbi,“ ütles ta, pöördudes kannal ringi. „Pisut on tasutud — mitte palju.
172
