Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/17

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ESIMENE PEATÜKK.

TEMA oli tolli või ka kaks alla kuue jala pikk, võimsa kehaehitusega ja astus otseteed vastu, õlad pisut ripakil, pea ettepoole, silmis altkulmu ainitine ja pärani pilk, mis tõi meelde kallaletormava härja. Tema hääl oli madal ja vali ning tema kombed väljendasid teatud kangekaelset endatoonitust, milles polnud midagi pealetikkuvat. See tundus hädavajalikuna ja oli nähtavasti sihitud samal määral iseenda kui ka iga teise vastu. Ta oli täppeta puhas, kaetud lumivalgega kingast kuni kübarani, ja paljudes idamaa sadamais, kus ta vesisellina teenis endale ülalpidamist laevavarustajate juures, nähti teda väga meeleldi.


Vesisellil pole eluilmas vaja sooritada mingit eksamit, kuid temal peab olema hakkamist abstraktses mõttes ja ta peab suutma seda tõestada tegelikult. Tema ülesanne seisab selles, et võita teised vesisellid, kihutades purjedel, aurul või aerudel igale laevale vastu, mis mõtleb ankrut heita, tervitada lõbusalt kaptenit ja pista talle nii või teisiti oma kaart — laevavarustaja ärikaart — pihku ning tüürida ta tema esimesel maandumisel kindlasti, kuid ilma silmatorkavuseta avara, koopataolise äri juurde, mis on täidetud laeval söömiseks ja joomiseks määratud asjadega ja kust võib saada kõike, et teha laev sõiduvalmis ning ilusaks, alates ketihaakidega ankruahelale ja lõpetades laeva-

17