Chesteri pakkumine… Siin võtsin ma uue paberilehe ja hakkasin otsustavalt edasi kirjutama. Tema ja pimeda ookeani vahel polnud muud midagi kui aga mina. Mul ärkas vastutustunne. Kui oleksin rääkima hakanud, kas oleks siis see liikumatu ja kannatav noormees pimedusse hüpanud — õlekõrrest kinni haaranud? Leidsin, kui hirmus raske on mõnikord häält teha. Räägitud sõnal on õudne võim. Ja mille pagana pärast siis mitte? küsisin endalt tungivalt, kuna ma ise jätkasin kirjutamist. Äkki valgele paberile, just suleotsa alla, ilmusid Chesteri ja tema vana kaaslase kujud üsna selgesti ja täielikult, ühes oma sammude ja liigutustega, nagu oleksid nad sündinud mingi optilise mängukanni vaateväljal. Ma silmitsesin neid natuke aega. Ei! Nemad olid liig viirastuslikud ja harukordsed, kui et oleksid võinud haarata kellegi saatusse. Ja sõna kandub kaugele — väga kaugele —, sünnitades hävitust läbi aegade, nagu purustab kuul, lennates läbi ruumi. Ma ei öelnud midagi, ja tema seal väljas, selg tule poole, ei liigutanud ennast ega teinud vähimatki häält, nagu hoiaksid ja rusuksid teda kõik inimese vaenlased.“
KUUETEISTKÜMNES PEATÜKK.
„AEG tuli, kus pidin teda nägema armastatuna, usaldatuna ja imetletuna ja kus tema nime ümbritses tugevuse ning vahvuse legend, nagu peituks temas kangelaslikkuse ainet. See on tõsi — ma kinnitan teile; sama tõsi kui see, et mina istun siin ja katsun teile temast aimu anda. Temal aga oli võime vähimalgi viipel silmata oma iha nägu ja oma unistuse kuju, ilma milleta maailm ei tunneks ainustki armastajat ega ainustki seiklejat. Tema saavutas palju au ja arkaadialiku õnne (süütusest ei taha ma midagi lausuda) ürgmetsas — ja temale oli see sama hea, nagu
