viiksin ta ära. Ma poleks pidanud tema allaheitlikkuse üle tõepoolest mitte nii üllatatud olema. Kogu Maakeral, mis paistab mõnele nii suurena, kuna aga teised ütlevad teda nägevat väiksemana kui sinepiivakene, polnud temal ainustki paika, kuhu oleks võinud — kuis pean seda ütlema? — tagasi tõmbuda. Nii see oli! Tagasi tõmbuda — olla endamisi oma üksildusega. Ta sammus minu kõrval väga rahulikuna, vaadates siia ja sinna; kord ta pöördus isegi ümber, et silmitseda kedagi musta saterkuues ja kollakates pükstes tuletõrjujat, kelle nägu läikis siidina nagu tükk antratsiiti. Ometi ma kahtlen, kas ta üldse midagi nägi või kas ta isegi oli kogu aja teadlik minu kaaslusest, sest kui mina poleks teda teatud paigal lükanud pahemale või tõmmanud paremale, siis oleks ta, ma arvan, läinud otseteed edasi ükskõik mis sihis ja peatunud ainult kuski müüri või mõne muu takistuse ees. Mina tüürisin ta oma magamistuppa ja istusin kirju kirjutama. See oli ainuke paik maailmas (võib-olla ka Walpole’i karistik — aga see polnud nii käepärast), kus ta võis iseendaga arveid õiendada, ilma et teda oleks tülitanud muu maailm. See neetud asi — nagu tema seda väljendas — polnud teinud teda nägematuks, kuid mina talitasin just nõnda, nagu oleks ta seda. Vaevalt toolile istunud, kummardusin kohe oma laua üle, nagu mõni keskaegne kirjutaja, ja välja arvatud kirjutava käe liigutused, ma jäin sootuks liikumatuks. Ma ei või öelda, et oleksin kartnud, kuid ometi istusin nii vaikselt, nagu oleks toas midagi hädaohtlikku, mis langeks minu vähimagi liigutuse korral mulle kaela. Toas polnud palju asju — te ju teate, millised need magamistoad on — mingisugune telgivoodi ühes moskiitovõrguga, kaks-kolm tooli, laud, kus peal kirjutasin ja paljas põrand. Klaasuks viis mööda treppi rõdule ja Jim seisis näoga sinnapoole, võideldes oma kannatustega nii üksinda kui see üldse mõeldav. Pimedus langes; ma süütasin küünla võimalikult väheste liigutustega ja nii ettevaatlikult, nagu
166
