jukas, sammus mõnusalt oma võidurõõmsa näoga; teine, pikk, lõpnud ja longus, rippus tema käsivarrel, lohistades oma närtsinud niudeid meeleheitliku kiirusega.“
VIIETEISTKÜMNES PEATÜKK.
„MA ei läinud kohe Jimi otsima, sest mul oli tõepoolest kohtumine, millest ma ei võinud keelduda. Siis õnnetuseks tabas mind mu agendi kontoris keegi mees, kes oli hiljuti Madagaskarist tulnud imelise äritehingu kavaga. Selles oli tegemist loomadega ja padrunitega ja mingi printsi Ravonaloga, kuid kogu asja võlliks oli kellegi admirali — vist admiral Pierre’i — rumalus. Kõik olenes sellest ja mees ei suutnud küllalt vägevaid sõnu leida oma veendumuse väljendamiseks. Temal olid ümmarikud silmad, mis kippusid kilavalt pealuust välja, ja kühmad otsaesisel, ning juuksed ta kandis ilma lauguta üle pea kammituna. Temal oli lemmiklause, mida ta kordas võidurõõmsalt: „Miinimum riski ja maksimum kasu on minu lipukiri. Mis?“ Ta pani mu pea valutama, ajas mu eine nurja, kuid oma sai ta minult ilusasti kätte; ja niipea kui olin tema jumalaga jätnud, läksin otseteed mere äärde. Nägin Jimi rinnuli kai balustraadil. Kolm pärismaalist paadimeest tülitsesid tema kõrval hirmsa kisaga viie anna[1] pärast. Tema ei kuulnud minu lähenemist, kuid ta lõi enese ringi, nagu oleks minu sõrmede kerge puutumine sünnitanud näpistuse. „Ma vaatasin,“ kogeles ta. Ma ei mäleta, mis mina ütlesin, igatahes mitte palju, kuid ta ei tõrkunud põrmugi ühes minuga hotelli tulemast.
„Ta järgnes minule allaheitlikult, nagu väike laps sõnakuuleliku näoga, ilma ühegi sooviavalduseta, peaaegu nagu olekski ta seal oodanud, et tuleksin ja
- ↑ Ida-India metallraha = ¹/₁₆ hõberuupiat; umbes tosin senti väärt.
