siis! see on ju kõige hiilgavam ja kindlam juhus…“ Ta sai äkki vihaseks. „Ma pean endale igal tingimusel kellegi leidma. Nõnda!…“ Ta lõi jalaga vastu maad ja irvitas. „Igatahes võin tagada, et saar ta jalge alt ära ei vaju — ja ma arvan, tema on selles punktis eriliselt hell.“ „Head päeva,“ ütlesin mina lühidalt. Ta vaatas mulle otsa, nagu oleksin mina mõni mõistmatu loll… „Peame minema, kapten Robinson,“ lõugas ta äkki vanamehele kõrva. „Need parsid ootavad meid, et tehingut lõpetada.“ Ta võttis oma kaaslasel tugevasti käe alt kinni ja paiskas ta ootamatult ringi ning üle õla minu poole kõõritades ta kinnitas: „Mina tahtsin talle head teha.“ Need sõnad ajasid mu vere keema. „Tänan ei millegi eest — tema nimel,“ vastasin mina. „Oo, te olete pagana terav,“ ta irvitas; „kuid teie olete nagu kõik need teisedki. Peaga pilves. Eks vaadake, mis te temaga peale hakkate.“ „Ma ei tea mitte, et mul oleks kavatsust temaga midagi peale hakata.“ „Kas tõesti?“ purskas tema. Tema hallid vuntsid kiskusid viha pärast krussi ja tema kõrval seisis kurikuulus Robinson varjuvarrele toetudes seljaga minu poole nii rahulikult, nagu oleks ta mõni kurnatud voorimehehobu. „Mina pole linnusõnniku saart leidnud,“ ütlesin ma. „Ma arvan, te ei tunneks teda siiski ära, kui teid talutataks kättpidi sinna juurde,“ lõi ta mu hoobi valmilt tagasi; „ja üldse peab siin ilmas midagi enne nägema, kui teda võib kasutada — peab ta läbi nägema, ei enam ega vähem.“ „Ja ka teisi nägema viima,“ suskasin mina heites pilku tema kõrval viibivale kühmas seljale. Chester nohises mulle vastu. „Tema silmad näevad väga hästi — ärge muretsege. Ta pole mõni tita.“ „Oh, kallis aeg, seda mitte!“ ütlesin mina. „Tulge, kapten Robinson,“ hüüdis ta otsekui kamandaval aupaklikkusel vanamehe kübara alla; Püha Hirm tegi väikese allaheitliku hüppe. Aurikuviirastus ootas neid — õnn kaasa kenale saarele! See oli imeline argonautidepaar: Chester, tüse ja ku-
164
