alla minnes, oleksin tahtnud vihaga oma pea vastu müüri lüüa. Kapten Robinson siin võib teile jutustada. Oli lihtsalt kole mõelda kõigest sellest kenast ollusest, mis vedeleb seal päikese käes — ollus, mis viskaks suhkrupilliroo lihtsalt taevani. Queenslandi õnn! Ja Brisbane’is, kus katsusin viimast korda oma õnne, andsid nad mulle hullumeelse nime. Idioodid! Ainuke arukas inimene, keda kohtasin, oli voorimees, kes mind sõidutas. Ma arvan, see pidi küll mõni põhjaläinud härrasmees olema. Hei! Kapten Robinson? Mäletate, ma rääkisin teile oma voorimehest Brisbane’is — eks mäleta? Poisil oli asjust suurepärane arusaamine. Kõike tabas ta silmapilkselt. Oli lihtsalt lõbu temaga rääkida. Ühel õhtul pärast surmani tüütavat päeva laevaomanikkude keskel mul hakkas nii halb, et ütlesin: „Pean jooma. Tule ühes; pean jooma, muidu lähen hulluks.“ „Seisan teie käsutuses,“ ütleb tema, „edasi.“ Ma ei tea, mis ma ilma temata oleksin peale hakanud. Hei! Kapten Robinson.“
„Ta tõukas oma kaaslast küljekontide vahele. „He, he, he!“ naeris vana, vaatas eesmärgitult tänavale ja pööras siis oma nukrad, segased silmad kaheldes minu poole… „He, he, he!…“ Ta toetus tugevamini varju varrele ja langetas oma pilgu. Mul pole vististi vaja teile öelda, et katsusin mitu korda minekut teha, kuid Chester ajas iga mu katse nurja lihtsalt sellega, et haaras mul kuuest kinni. „Ainult üks minut. Mul on hea mõte.“ „Milline on siis teie põrguline mõte?“ pahvatasin ma lõpuks. „Kui arvate, et mina tahaksin teiega…“ „Ei, ei, mu poiss. Liig hilja, kuigi tahaksite kes-teab kuidas. Meil on juba aurik.“ „Teil on auriku viirastus,“ ütlesin mina. „Alguseks käib küll — meie pole nii hirmus nõudlikud. Ega, kapten Robinson?“ „Ei, ei, ei!“ kraaksus vanamees silmi tõstmata ja vanaduse tudin tema peas muutus suurest otsustamisest päris vihaseks. „Nii palju kui mina mõistan, teie tunnete seda noormeest,“ ütles Chester, nokutades peaga selle tänava poole, kuhu
