käib? Kuis käsi käib?“ piiksus ta sõbralikult ja tudises. „Pisut kurt,“ ütles Chester kõrvale. „Vedasite ta kuue tuhande penikoorma taha, et odavat aurikut osta?“ küsisin mina. „Ma oleksin temaga kas-või kaks korda ümber ilma sõitnud, niipea kui teda nägin,“ ütles Chester ilmatu jõuga. „Aurik on me õnnesepp, mu poiss. On see siis minu süü, et kõik kaptenid ja laevaomanikud kogu Australaasias on neetud lollid? Kord rääkisin ühega kolm tundi Aucklandis. „Saatke laev,“ ütlesin mina, „saatke laev. Ma annan esimesest laadungist poole teile — jumalamuidu, ei millegi eest — et aga saaks asja käima.“ Aga tema: „Ma ei saadaks oma laeva isegi siis mitte, kui poleks ainustki teist kohta maailmas, kuhu teda saata.“ Täieline eesel, muidugi. Kaljud, voolud, ei mingit ankrupinda, järsud karid juurdesõitmiseks, ükski kinnitusselts ei julgeks riskida, ei mõistnud, kuidas võiks koorma enne kolme aastat peale saada. Eesel! Ma peaaegu langesin tema ette põlvili. „Kuid vaadelgem asja nagu see on,“ ütlen mina. „Pagan võtku neid kaljusid ja torme. Vaadake neile otse silma, nagu nad on. Seal on guaano. Queenslandi suhkrupilliroo kasvatajad löövad selle pärast sadamasillal lahinguid — löövad lahinguid, ütlen ma…“ Aga mis teha sellise lolliga?… „See on üks teie väikesist naljust, Chester,“ ütleb tema… Nali! Mul kippus nutt peale. Küsige kapten Robinsonilt siin… Oli veel keegi teine laevaomanik — paks niisuke, valge vestiga, Wellingtonis — tema mõtles, et minul on käimas mingi pettus või midagi selletaolist. „Ma ei tea, millist lolli te otsite,“ ütles tema, „kuid minul on praegu tegemist. Head päeva.“ Mul tuli himu teda oma kahe käe vahele võtta ja läbi tema oma kontori akna välja visata. Kuid ma ei teinud seda. Olin pehme nagu pastor. „Mõtelge järele,“ ütlen mina. „Mõtelge selle üle järele. Ma astun homme sisse.“ Tema urises mulle vastu umbes midagi seesugust nagu „kogu päeva väljas“. Mööda treppi
160
