tahtmata hoop pähe; ja paras see ongi sellistele. Seda sorti on surnult kõige kasulikumad. Jutustatakse, et tema majesteedi laev Wolverine leidnud teise põlvitamas kuski mererohul, alasti nagu sündides, laulmas mingit jumalasõna-laulu; sel ajal sadas kerget lund. Tema ootas, kuni paat oli veel aerupikkuselt rannast eemal, siis kargas üles ja minema. Nad ajasid teda terve tunni rannarihval taga, kuni viimaks üks meremees võttis kivi ja viskas talle kõrva taha, nii et ta langes uimaselt maha. Üksi? Muidugi. Kuid sellega on samuti nagu nende hülgelaevadegagi; vanajumal ise teab, mis seal tõsi või mis vale. Paat ei juurelnud kaua. Nad mässisid ta mantlisse ja tõttasid võimalikult ruttu minema, sest pime öö lähenes ja ilm muutus halvaks, nii et laeval paugutati juba tagasikutset iga viie minuti pärast. Kolm nädalat hiljem oli ta terve nagu ikka. Rannal ei teinud ta asjast väljagi, litsus huuled kõvasti kokku ja laskis inimesi karjuda. Oli muidugi halb küllalt, et oli kaotanud oma laeva ja kogu oma vara, milleks veel tähelepanu pöörata inimeste sõimule. Selline on see minu mees.“ Ta tõstis oma käe, et viibata kellelegi eemal tänaval. „Temal on pisut raha, sellepärast pidin ta oma asja tõmbama. Olin sunnitud! Oleks olnud patt säärane leid sinna paika jätta, kuid mina ise olin plank. See lõikab muidugi mulle lihasse, kuid mina suudan asja näha, nagu ta on, ja kui ma pean jagama, mõtlen, ükskõik kellega, siis olgu see Robinson. Ma jätsin ta võõrastemajja einele, tuleb mulle siia järele, sest mul on idee… Ah! Tere hommikust, kapten Robinson… Minu sõber, kapten Robinson.“
„Kõhn patriarh, valge toimne ülikond seljas, rohelisega servatud, päikesekübar tudisevas peas, tuli vaaruvalt tipates põiki üle tänava meie juurde ja jäi seisma, surudes mõlemad käed varju varrele. Valge merivaigu kiududega habe rippus sorakalt rinnale. Ta pilgutas juhmilt mulle oma kortsunud silmalauge. „Kuis käsi
