— parem! Kuid ei leidu ainustki hullu, kes tahaks õnne katsuda. Ei leidu ainustki kaptenit ega laevaomanikku, kes tahaks paigale läheneda. Nii otsustasin siis õige ise selle õnnistatud aine ära vedada…“ Selleks siis vajaski ta aurikut ja ma teadsin, et ta samal ajal kauples ühelt parsi firmalt vana kahemastilist üheksakümnehobujõulist meremuuseumi-eset. Me kohtusime mitu korda ja ajasime juttu. Tema vaatas asjatundlikult Jimile järele. „Võtab südamesse?“ küsis ta pilkavalt. „Väga,“ ütlesin mina. „Siis pole ta palju väärt,“ arvas ta. „Milleks see kisa? Tükk eesli nahka. See pole veel kunagi meest meheks teinud. Peab asju nägema, nagu nad on — kui mitte, siis poe veel täna maamulda. Seesugune ei tee siin ilmas midagi. Vaadake mind. Minul on juhtnööriks, mitte midagi südamesse võtta.“ „Jah,“ ütlesin mina, „teie näete asju, nagu nad on.“ „Sooviksin oma äriosanikku kohata, vaat’ seda ma sooviksin tõesti,“ ütles ta. „Te ju tunnete teda? Vana Robinsoni. Eks? Kurikuulsat Robinsoni? Teie ei tunne? See on mees, kes rohkem oopiumi salakaubana sisse vedanud ja omal ajal rohkem hülgeid kotti ajanud kui ükski kõige kangem varga Juku elavate seas. Räägitakse, tema tunginud harilikult hülgelaevadele Alaska läheduses kallale, kui udu olnud nõnda paks, et ainult vanajumal ise osanud ühte inimest teisest eraldada. Püha hirmu Robinson. Tema on see mees. Tema on minu kaaslaseks selles linnusõnniku-asjas. Parim juhus kogu tema elueas.“ Ta lähendas oma huuled minu kõrvale. „Inimesesööja? — jah, nõnda nimetati teda juba aastate eest. Te mäletate seda lugu? Laevahukk lääne pool Stewarti saart; õige; seitse pääsesid maale ja, nagu näib, ei saanud nad isekeskis mitte päris hästi läbi. Mõni on ju selline, et kargab tutti iga asja pärast — ei mõista halvast asjast head leida — ei näe asju, nagu nad on — nagu nad on, mu sõber! Ja tagajärjed? Selge, millised! Häda, häda; tahes või
158
