Sellele vastati jaatavalt, jumal teab miks, ja siis nad avaldasid arvamust, et pole tõendusi õnnetuse tõsiste põhjuste selgitamiseks. Arvatavasti mõni ujuv vrakk. Mina isegi mäletan, et tol ajal läks kaduma norra parklaev pedakate koormaga ja see ongi just seda sorti sõiduriist, mis võis tormis ümber minna ja kuude kaupa merel ujuda, põhi püsti — otsekui mingi merepeletis, mis pimeduses püüab endale laevu saagiks. Sellised rändavad laibad on küllalt harilik nähtus põhjapoolsel Atlandil, kus kummitavad kõik merekoletised — udud, jäämäed, õnnetusega ähvardavad surnud laevad ja vältavad õudsed tormid, mis sööbivad sinusse kui mõni vereimeja, kuni sul kaob jõud, vaim ja lootus ning sa tunned end ainult tühja inimkestana. Kuid seal — neil meredel — oli see juhtum sedavõrt haruldane, et sarnanes õela kõrgema võimu erilise kavatsusega, mis paistis äärmiselt mõttetu saatanatembuna, kui ta ehk polnud sihitud donkimeni tapmiseks või Jimi pihta, kellele ta tõi kaela midagi veel halvemat kui surma. Need mõtted kiskusid mu tähelepanu kõrvale. Teatud aja jooksul oli kohtuniku hääl mulle ainult paljas kõla; kuid silmapilguks ta kujunes arusaadavaiks sõnuks:… „oma otsekoheste kohuste äärmises unustuses,“ ütles hääl. Järgmine lause läks mul kuidagi kaduma ja siis:… „maha jättes hädaohuhetkel nende hooleks usaldatud elud ja varanduse…“ läks lugemine pikkamisi edasi ning peatus. Valge otsaesise all asuv paar silmi heitis tumeda pilgu üle paberiserva. Ma vaatasin ruttu Jimi poole, nagu oleksin lootnud tema kadu kohtukojast. Ta oli üsna vaikne — kuid ometi oli ta siin. Ta istus priskena ja valgeverelisena äärmises tähelepanus. „Sellepärast,…“ algas hääl toonitavalt. Ta vahtis üksisilmi ja avatud huulil, rippudes laua taga istuva mehe sõnade küljes. Need tungisid vaikusse, edasikantuna lehvikute tuulest, ja mina, uurides nende mõju Jimisse, tabasin ainult ametliku kõne katkendeid… Kohus…
156
