üles tõusta ja meid manitseda palvele ning kahetsusele. Kohtuniku pea, mis hoolega korraldatud juuste all imelikult kahvatu, sarnanes lootusetu haige peaga, keda on voodis pestud, harjatud ning istuma seatud. Ta nihutas lillevaasi kõrvale — kimp pikavarrelisi punaseid ja roosasid lilli — ja võttes mõlemasse kätte pika, sinaka paberilehe, laskis silmad üle selle joosta, surus küünarnukid lauaservale ja hakkas lugema valju häälega ühetaoliselt, selgelt ja ükskõikselt.
„Jumala eest! Hoolimata kõigist minu rumalusist tapalavade ja veerevate peade suhtes, ma kinnitan teile, et see siin oli mõõtmatult halvem kui pearaiumine. Üle kõige lasus raske lõpuaimdus ilma kergendava rahu ja julgeoleku tundmuseta, mis järgneb kirve langemisele. Asjaharutamises tundus surmaotsuse kogu külm kättemaks ja asumiselesaatmise julmus. Nõnda nägin mina seda tol hommikul — ja isegi praegu arvan ma selles hariliku sündmuse liialdatud hinnangus nägevat vääramata tõe jälge. Te võite kujutella, kui tugevasti ma tundsin seda siis. Võib-olla just sellepärast ei suutnudki ma kuidagi veenduda, et kõik on möödas. Kandsin seda asja alati endaga kaasas ja olin valmis tema kohta inimeste arvamusi kuulama, nagu poleks ta tõepoolest tegelikult veel lõpetatud: isiklikku arvamust — rahvusvahelist arvamust — ja jumal teab mis! Näiteks tolle prantslase oma. Tema oma maa otsus väljendus tolles kiretus ja täpsas fraseoloogias, mida tarvitaks masin, kui masinad oskaksid rääkida. Kohtuniku pea oli pooleldi paberiga varjatud ja tema otsaesine oli nagu alabaster.
„Kohtul oli mitu küsimust lahendada. Esimeseks — kas laev oli sõiduks kõlblik ja nõutavalt varustatud? Kohus leidis, et ei olnud. Järgmiseks punktiks, nagu ma mäletan, oli: kas laeva kuni õnnetuse silmapilguni juhiti korralikult ja meremeheliku hoolega.