kõigi madrustega; ta võis siis kas oma kajutis nutta või muutuda nii metsikuks, et ajas mehed otse mässule. Asi tundus minule alati seletamatuna: nad olid juba kolmteistkümmend aastat abielus. Millalgi nägin ma silmapilguks tema naist ja ausõna, mina ei suutnud kuidagi mõista, et on olemas nii raiskunud mees, kes võiks pattu teha selle naise pärast, nii ebameeldiv oli see. Ma ei tea mitte, kas ma ehk võõriti ei talitanud, et loobusin oma arvamuse avaldamisest vaesele Selvinile: see mees valmistas endale maa peal väikese põrgu, mille käes kannatasin ka mina kaudselt, kuid isesugune vale peenetundlus takistas mind. Meremeeste abielulised vahekorrad on üldse väga huvitav aine ja mina võiksin siin näiteid esitada… Siiski, siin pole selleks koht ega aeg ja meil on tegemist Jimiga, kes vallaline. Kui tema kujutlusrikas teadvus või tema uhkus, kui kõik need harukordsed viirastused ja sünged varjud, mis olid tema nooruse hädaohtlikeks kaaslasiks, ei lasknud teda peapaku eest põgeneda, siis mina, keda ükski ei võinud kahtlustada selliste kaaslaste omamises, tundsin tungi maksku mis maksab tema pead näha pakul langemas. Pöörasin sammud kohtukoja poole. Ma ei lootnud, et leiaksin sealt palju mõjuvaid muljeid, kosutust, huvi või isegi hirmu — ehk küll seni kui leidub maailmas veel elu, hea tubli hirm on mõnikord päris tulus asi. Siiski ma ei oodanud, et saaksin nii hirmsasti rusutud. Tema karistuse kibedus seisis selle kõledas ja alatus õhustikus. Kuriteo tõsine tähendus peitub olemuselt usalduse murdmises inimkonna vastu ja sellelt seisukohalt vaadelduna polnud tema mingi alatu äraandja, kuid tema hukkamine oli nurgatagune ettevõte. Polnud mingit kõrget tapalava ega punast riiet (kas Tower Hill’il[1] oli punane riie? Seal oleks see pidanud olema),
- ↑ Tapalava koht Toweri kõrval tol ajal, kui seda vanaaegset kindlust kasutati veel riigivanglana, kuna ta praegu täidab muuseumi kohuseid.
