äkki leidsin, et olen kaotanud usalduse iseenda vastu; ja näis, nagu oleks ka tema mu sinnapaika jätnud, sest ta pomises inimesena, kes mõtleb valjusti: „Need on ära… hospidalis… keegi ei tahtnud ette astuda… Nemad!…“ Ta liigutas kergelt käsi, et avaldada põlgust. „Kuid mina pean selle asja läbi kannatama ega pea millestki tagasi põrkama… ei pea tagasi põrkama.“ Ta vaikis. Ta vahtis, nagu silmaks ta nägemusi. Tema ebateadlik nägu peegeldas vahelduva põlguse, meeleheite ja meelekindluse ilmet — peegeldas neid kordamisi, nagu oleks mõni imepeegel näidanud ebamaiste kujude möödalibisemist. Tema elas ümbritsetuna petlikkude viirastuste ja süngete varjudega. „Oh! lollus, mu armas poiss!“ alustasin mina. Tema tegi kärsitu liigutuse. „Teie nähtavasti ei mõista,“ ütles ta tungivalt; siis vaatas ta mulle silmi pilgutamata otsa ja ütles: „Mina võisin küll hüpata, aga ära ma ei põgene.“ „Ma ei mõelnud teid haavata,“ ütlesin mina ja lisasin kohtlaselt: „Paremad kui teie on mõnikord kohaseks arvanud põgeneda.“ Ta läks üleni punaseks, kuna aga mina enda peaaegu ise lämmatasin oma keelega. „Võib-olla on see nõnda,“ ütles ta viimaks. „Mina pole selleks hea küllalt; mina ei või endale seda lubada. Mina pean selle asja läbi võitlema — mina olengi praegu võitluses.“ Ma tõusin oma toolilt ja tundsin end üleni kangena. Vaikus oli rusuv ja et sellele lõppu teha, ei osanud ma midagi muud, kui aga kergel toonil tähendada: „Mul polnud aimugi, et on juba nii hilja…“ „Arvan, teile juba jätkub sellest asjast,“ ütles tema jõhkralt; „ja kui tõtt öelda —“ ta otsis silmega oma kübarat — „siis ka minule.“
„Hea küll! Ta lükkas selle haruldase pakkumise tagasi. Ta lõi minu avitava käe kõrvale; ta oli nüüd minekuks valmis ja balustraadi taga näis öö teda üsna vaikselt ootavat, nagu oleks ta märgitud tema saagiks. Ma kuulsin ta häält. „Ah, siin ta ongi.“ Ta oli oma kübara leidnud. Me ootasime paar sekundit. „Mis
