ühegi inimese teol õigus olla ja — teiseks — homme juba teie unustate minu otsekohesuse ühes teiste mineviku õpetustega. Selles asjas, kui öelda lühidalt ja selgelt, olin mina laitmatu; kuid minu ebamoraalsuse kavalad kavatsused nurjusid kurjategija moraali lihtsuse tõttu. Pole kahtlust, ka tema oli isekas, kuid tema isekus oli kõrgemat algupära, temal oli ülevam eesmärk. Ma leidsin, et öelgu mina mis tahes, tema ihkab surmasaatmise talitust läbi teha; ja ma ei rääkinud temaga palju, sest ma tundsin, et võitluses oli tema noorus minuga ülekaalus: tema uskus seda, milles mina olin lakanud juba kahtlemast. Tema väljendamatu, vaevalt formuleeritud lootuse metsikuses oli midagi toredat. „Põgeneda! Sellele ei või mõeldagi,“ ütles ta pead raputades. „Mina teen teile ettepaneku, mille eest ma ei nõua teilt mingit tänu,“ ütlesin mina; „teie maksate võimalikul korral raha tagasi, ja…“ „Teie olete hirmus hea,“ lausus ta silmi tõstmata. Mina vaatlesin teda hoolega: tulevik pidi temale paistma väga ebakindlana; kuid ta ei kogelnud, nagu oleks tema süda tõepoolest korras. Ma tundsin viha — mitte esimest korda tol ööl. „Kogu see õnnetu asi,“ ütlesin mina, „on minu arvates niikuinii küllalt piinlik teiesugusele mehele…“ „Seda ta on, seda ta on,“ sosistas ta korduvalt, silmad kõvasti põrandal. See oli südantlõhestav. Tulevalgus langes ta näole ja nägin tema palete udemeid ja sooja puna voogamist tema sileda näonaha all. Uskuge või mitte, kuid mina ütlen, see oli jubedalt südantlõhestav. See hukutas mu jõhkrusele. „Jah,“ ütlesin mina, „ja lubage mind tunnustada, et mina ei suuda kuidagi kujutleda, mis kasu saate teie selle karika põhjani tühjendamisest.“ „Kasu!“ lausus ta oma vaikusest väljudes. „Olgu ma neetud, kui ma seda mõistan,“ ütlesin mina ärritatult. „Olen katsunud teile kõik öelda, milles asi,“ jätkas ta pikkamisi, nagu mõtleks ta millegi vastamatu üle järele. „Aga lõpuks on see ometi minu asi.“ Ma avasin suu vastamiseks, aga
150
