Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/149

viimse küünla vilkuval valgusel üksinda minuga Malabar House’i pikal rõdul, öö jahedus ja pimedus selja taga. Tema lugupeetud kodumaa seaduse mõõk rippus tema pea kohal. Homme — või oli see täna? (kesköö oli ammu enne möödas, kui lahkusime) — pidi marmorpalgne politseikohtunik peale seda, kui oli määranud vägivalla ja teoga haavamise eest raha- ja vangistuskaristuse, haarama oma kohutava sõjariista ja tabama Jimi kõverdunud kaela. Meie koosviibimine tol ööl sarnanes haruldaselt viimse öövalvega kellegi surmamõistetu kaasas. Pealegi oli tema süüdi. Tema oli süüdi — nagu olin seda endale mitmeti korranud, süüdi ja kadunud; sellest hoolimata oleksin tahtnud ta päästa vormliku surmasaatmise üksikasjust. Ma ei taha oma soovi põhjendada — ei arva ka, et ma seda suudaksingi; aga kui te veel tänini pole asjast teatud aimu saanud, siis olen küll oma jutustuses tume olnud või teie liig unised, kui et mõista minu sõnade mõtet. Ma ei kaitse oma kõlblust. Polnud mingit kõlblust ajes, mis hukutas mu temale esitama Brierly põgenemisplaani — nii võiks seda nimetada — kõiges tema lihtsuses. Ruupiad olid kohal — minu taskus täiesti valmis ja kõigiti tema teenistuses. Oo! laenuks; muidugi laenuks — ja kui mõni kaasaantud soovitus (Ranguni) temale võiks kasulik olla… Nojah! siis suurima heameelega. Mul oli sulg, tint ja paber toas esimesel korral. Ja isegi alles rääkides ootasin suurima kärsitusega, et oleksin võinud alata kirja: päev, kuu, aasta, 2.30 e. l.… meie vana sõpruse tõttu palun teid mingit teenistust muretseda mr. James nii- ja niisugusele, kelles leiate jne. jne.… Olin isegi valmis temast enesest samas mõttes kirjutama. Kuigi ta polnud endale võitnud minu sümpaatiat, siis oli ta saavutanud midagi paremat — ta oli tunginud selle tundmuse allikani ja algupärani, ta oli küündinud minu enesearmastuse salajase elundini. Mina ei varja teie eest midagi, sest kui ma seda teeksin, siis oleks minu teguviis vähem arusaadav, kui

149