maaelu õndsuse, aga lõpuks sai ta ainult agendiks. Keegi onupoeg Liverpoolis oli talle selle koha muretsenud. Ta armastas meile oma kogemusist sel alal rääkida ja ajas meid pööraselt naeru lagistama. Selle tagajärjega rahuldununa tippas ta meie vahel — lühike nagu ta oli ja habe rinnuni, nagu mäevaimul — ning rääkis: „Teil, meestel, on hea naerda, aga minu surematu hing kiskus kuivatatud herneiva suuruseks kokku, kui olin ühe nädala juba töötanud.“
„Ma ei tea, kuidas Jimi hing kohanes tema uutele elutingimustele — olin kõik võimaliku teinud, et talle muretseda midagi, mis hoiaks tema ihu ja hinge koos — kuid ma olen üsna veendunud, et tema seiklusrikas ettekujutus kannatas kõiki kurdumispiinu. Muidugi ei leidnud ta oma uues elukutses midagi, mis oleks teda kosutanud. Kurb oli teda tema tegevuses näha, kuigi ta oma ametis talitas visa rahulikkusega, milles pean jagama talle täielikku tunnustust. Mina silmitsesin teda tema näruses rähklemises teatud tagamõttega, et see kõik oli talle karistuseks tema sangarliku kujutlusmängu eest — lunastus hiilgusest, mida ta ihaldas rohkem, kui suutis taluda. Ta oli nii väga armastanud ennast kujutleda kuulsa traavlina ja nüüd ta oli kohustatud ebakuulsana edasi sikutama nagu juurvilja-kaupmehe eesel. Ta tegi seda väga hästi: asus tööle, laskis pea alla, ei lausunud kunagi sõna. Väga hästi, tõepoolest väga hästi, välja arvatud ainult teatud fantastilised ja vägivaldsed puhangud neil kahetsusväärseil juhtumeil, kus kerkis silmapiirile vältimatu Patna lugu. Õnnetuseks ei hävinud see idamerede skandaal kuidagi. Ja see oligi põhjuseks, miks ma ei saanud Jimi asjaga kunagi valmis.
„Kui prantsuse leitnant oli läinud, istusin ma üksinda ja mõtlesin Jimi üle järele, kuid ometi mitte ühenduses De Jonghi jaheda ja sünge äriruumiga, kus olime hiljuti teineteisele ruttu kätt andnud, vaid meelde tuletades seda silmapilku, kus nägin teda aastate eest
148