see on reaalne — jah, tõepoolest! Ja mis väärtus oleks elul, kui…“ ta ajas enda raskepärase ägedusega jalule, nagu tõuseks hirmutatud härg rohult… „kui au on läinud — ah ça! par exemple — selle kohta ei või ma arvamust avaldada. Ma ei või selle kohta oma arvamust avaldada — sest — mu härra — ma ei tea sellest midagi.“
„Ka mina olin püsti tõusnud ja püüdes oma seisanguisse sulgeda lõpmatut viisakust, vaatasime tummalt teineteisele otsa, nagu kaks portselankoera kuski ahjusimsil. Pagan võtku teda! tema oli tabanud naela pea pihta. Tühisuse rooste, mis luurab inimeste sõnade järgi, oli langenud ka meie kõnelusele ja muutis ta mõttetuks kõlaks. „Väga hea,“ ütlesin piinliku naeratusega, „aga kas asi ei oleks võinud lõppeda sellega, et sellest poleks saadud teada?“ Näis, nagu mõtleks ta nõusolevalt vastata, kuid rääkides muutis ta meelt. „See, mu härra, on minu tarvis liiga peen — liiga kõrge — sellest ma ei mõtle.“ Ta kummardus raskelt üle oma mütsi, mida hoidis nokkapidi vigase käe pöidla ja esimese sõrmega. Ka mina kummardusin. Me kummardusime üheskoos: me kraapisime oma jalgu teineteise ees suure moepärasusega, kuna mingi räpane kelner-olend meid vaatles arvustavalt, nagu oleks ta selle etenduse eest maksnud. „Serviteur,“ ütles prantslane. Jällegi kraapjalg. „Monsieur“… „Monsieur“… Klaasuks langes tema tüseda selja taga kinni. Nägin lõunatormi temast kinni haaravat ja teda allatuule ajavat, käsi mütsi juures, õlad laiali ja kuuesabad kõvasti vastu jalgu.
„Ma istusin jällegi üksi ja rõhutuna — rõhutuna Jimi asja pärast. Kui te ehk selle üle imestate, et kolmeaastane vaheaeg polnud sellelt röövinud esialgset teravust, siis peate teadma, et ma olin Jimi alles hiljuti näinud. Tulin otseteed Samarangist, kust sain koorma Sydney tarvis: äärmiselt huvituseta ülesanne — mida Charley nimetaks üheks minu mõistusepäraseks
146
