hirm — mõistate — see on alati olemas…“ Ta puutus oma rinda vasknööbi lähedalt just samalt paigalt, kuhu Jimgi oli koputanud, kui ta oli kinnitanud, et tema südamega on kõik korras. Arvan, et mina tegin mingi lahkarvamuse märgi, sest tema toonitas: „Jaa, jah! Inimene räägib, inimene räägib; see kõik on väga ilus; kuid laulu lõpul pole sa targem kui iga teine — ja ka mitte julgem. Julgus! See pole midagi iseäralikku. Mina olen oma küüru painutanud (roulé ma bosse)“ — ta tarvitas seda lihtsat väljendist vääramatu tõsidusega — „kõigis maailmajagudes; mina olen näinud julgeid mehi— kuulsaid! Allez!…“ Ta jõi hooletult… „Julge — mõistate — teenistuses — peab olema — elukutse nõuab (le métier veut ça). Eks ole nõnda?“ pöördus ta veenvalt minu poole. „Eh bien! Igaüks neist — ma ütlen igaüks, kui ta oleks olnud aus inimene — bien entendu — oleks tunnustanud, et on olemas punkt, — on tõesti — ka parimale — kuski on olemas punkt, kus jätate kõik (vous lâchez tout). Ja selle tõega peate elama — mõistate? Teatud olukorras tuleb hirm kindlasti. Vastik hirm (un trac épouvantable). Ja isegi neil, kes seda tõde ei usu, on samuti hirm — hirm iseenda ees. Täpsalt nõnda. Uskuge mind! Jah, jah… Minu eas inimene teab ometi, mis ta räägib — que diable!“… Ta oli selle kõik väljendanud nii liikumatult, nagu oleks ta puhtaima tarkuse sõnatooja ja oma osavõtmatust ta suurendas veel sellega, et hakkas pikkamisi oma pöidlaid keerutama. „See on selge — parbleu!“ jätkas ta, „sest võtke end kokku niipalju kui tahate, aga isegi lihtsast peavalust või kõhukorratusest (un dérangement d’estomac) on küll, et… Võtke, näiteks, mind — minul on oma tõendused. Eh bien! Mina, kes ma teiega räägin, ükskord…“
„Ta tühjendas oma klaasi ja pöördus pöidlate keerutamisele tagasi. „Ei, ei; inimene selle kätte ei sure,“ lausus ta lõpuks ja kui nägin, et tema ei mõtlegi oma isiklikku lugu edasi jutustada, olin ma äärmiselt pettu-
144
