Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/143

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Igas teises see oleks võinud tähendada tüdimust ja ükskõiksust, kuid tema oma salapärasel viisil oskas lasta liikumatuse paista sügavalt osavõtvana ja täis väärtuslikke mõtteid, nagu munagi on täis toitainet. Lõpuks ei öelnud ta midagi rohkem, kui et „väga huvitav“, väljendades seda viisakalt ja mitte palju valjemalt kui sosinal. Ennekui mina võitsin oma pettumuse, tema lisas nagu endamisi: „See’p see on! See’p see on!“ Lõug näis tal langevat sügavamalt rinnale ja keha rõhuvat raskemalt oma istet. Ma just mõtlesin temalt küsida tema arvamust, kui üle kogu tema keha jooksis midagi ettevalmistava värina taolist, nagu võidaks nõrka virvendust märgata surnud veel enne tuuleõhu tundmist. „Ja nõnda siis see vaene noormees jooksis ära ühes teistega,“ ütles ta tõsise rahuga.

„Ma ei tea, mis ajas mu naeratama: see on mu ainuke sundimatu naeratus, mida võin Jimi asja suhtes meelde tuletada. Kuid see lihtne tõsiasja esitamine kostis prantsuse keeles kuidagi naljakalt… „S’est enfui avec les autres[1] ütles leitnant. Ja äkki hakkasin ma selle mehe pilgu teravust imetlema. Ta oli kohe asja tuuma tabanud: ta tabas ainukese asja, mis mul südamel. Mulle tundus, nagu kuulaksin elukutselise asjatundja arvamust selle loo kohta. Tema vääramatu ja küps rahu sarnanes eksperdi omaga, kel kõik tõsiasjad käes ja kellele sinu arusaamatused on paljas lapsemäng. „Ah! noorus, noorus!“ ütles tema andeksandvalt. „Aga lõpuks, see ei võta ometi elu.“ „Mis ei võta elu?“ küsisin mina ruttu. „Kartus,“ seletas ta oma arvamust ja rüüpas klaasist.

„Panin tähele, et tema haavatud käe kolm viimast sõrme olid kanged ega võinud eraldi iseseisvalt liikuda, nii et ta pidi oma klaasi väga saamatult üles tõstma. „Inimene kardab alati. Võib ju rääkida mis tahes, kuid…“ Ta pani klaasi kohmakalt lauale… „Hirm,

  1. Põgenes ühes teistega.
143