KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK.
„PÄRAST neid sõnu, ja ilma oma seisangu muutuseta, tema andus niiöelda passiivsele rahuolengule. Mina olin talle seltsiks; ja äkki, kuid mitte järsku, nagu oleks kätte jõudnud määratud aeg tema tagasihoidliku ja kähiseva hääle pääsemiseks liikumatusest, ta lausus: „Mon Dieu! kui ruttu möödub aeg!“ Miski poleks võinud olla tavalisem kui see märkus, kuid tema sattus kokku minu silmapilkse nägemusega. On äärmiselt tähelepanuvääriline, kuis me kõnnime läbi elu pooleldi suletud silmade, kurtide kõrvade ja uinuvate mõtetega. Võib-olla nõnda ongi hea ja võib-olla just see tuimus muudabki elu lugematule hulgale nii talutavaks ja mõnusaks. Ometi võib meie keskel ainult vähe leiduda neid, kes ei oleks tundnud seda haruldast virgumishetke, kus meie näeme, kuuleme ja mõistame korraga nii palju — kõik — silmapilguga — ennekui langeme jällegi tagasi oma mõnusasse suikumisse. Ma tõstsin silmad tema rääkides ja nägin teda, nagu poleks ma teda kunagi varem näinud. Ma nägin tema rinnale vajunud lõuga, tema kuue kohmakaid volte, tema kokkupandud käsi, tema liikumatut poosi, mis nii imelikult sisendas mulje, kui oleks teda lihtsalt jäetud sinnasamasse paika. Aeg oli tõepoolest läinud mööda: ta oli temast üle läinud ja edasi rutanud. Ta oli tema lootusetult maha jätnud ühes väheste annetega: raudhallide juustega, päikesepõlenud näo raske väsimusega, kahe haavaarmiga, paari kulunud õlalapiga; üks neist püsivaist usaldusväärseist mehist, kes on suure kuulsuse tooresmaterjal, neist lugematuist eludest, mida maetakse trummideta ja pasunateta monumentaalsete menude põhikivide alla. „Mina olen praegu Victorieuse’i (tol ajal oli see Prantsuse Vaikse ookeani laevastiku lipulaev) kolmas ohvitser,“ ütles ta, tõmmates õlad seinast paar tolli eemale oma tutvustamisel. Mina kummardusin kergesti
