ta mõista anda, mil määral see mälestus teda ärritas. Kuid ta näis selle täiesti unustavat. Nemad andsid oma koorma „sadama võimudele“ üle, nagu tema seda väljendas. Teda rabas see vaikus, millega laev neilt vastu võeti. „Oleks võinud arvata, et selline veider leid (drôle de trouvaille) tuuakse neile igapäev. Teie olete imelikud inimesed — teie inglased,“ seletas ta, surudes selja vastu kivimüüri ja sama võimetuna tundmuste avaldamiseks nagu mõni jahukott. Sel ajal juhtus sadamas olema üks sõjalaev ja india laevastiku laev ja tema ei varjanud oma imestust osavuse üle, millega nende laevade paadid viisid Patna reisijad maale. Tõepoolest tema tuim tegumood ei varjanud midagi: sel oli mingi salapärane, peaaegu imeteoline võime saavutada rabavat mõju avastamatute abinõudega, milline nähtus on kõrgeima kunsti viimane sõna. „Kakskümmend viis minutit — kell käes — kakskümmend viis, mitte enam.“… Ta tõmbas oma sõrmed ristist lahti ja surus nad uuesti kokku, ilma et oleks liigutanud käsi oma kõhul, ja nõnda oli see mõõtmatult mõjuvam kui hämmastuses käte ülespildumine taeva poole… „Kõik see rahvakari (tout ce monde) rannal — oma väikeste asjakestega — ei kedagi muud, kui aga valvurid-meremehed (marins de l’État) ja see huvitav laip (cet intéressant cadavre). Kakskümmend viis minutit.“… Mahalöödud silmadega ja pisut viltu kaldunud peaga näis tema asjatundlikult oma keelel veeretavat selle tubli töö maiku. Ilma palju sõnu kulutamata pani ta uskuma, et tema kiitus on palju väärt ja oma vaevalt katkestatud liikumatusse uuesti tagasi langedes ta jutustas edasi, et olles käsu saanud võimalikult ruttu Touloni jõuda, nemad lahkusid sadamast juba kahe tunni pärast, „nii et (de sorte que) selles minu elu juhtumis (dans cette épisode de ma vie) jäid nii paljudki asjad mulle tumedaks.““
140
