kordas ta, tõstes pisut oma paremat kätt ja ajades kaks sõrme sirgu. See oli absoluutselt esimene liigutus, mis ma nägin teda tegevat. See andis mulle võimaluse tema käeseljal tähele panna läikivat haavaaset — nähtavasti püssikuuli tagajärg, ja nagu oleks see avastus mu silmi teritanud, märkasin ka teist vana haavajälge, mis algas pisut altpoolt meelekohta ja kadus ülespoole lühikeste hallide juuste alla — riivava oda või lõikava mõõga tulemus. Ta pani oma käed jällegi kõhule kokku. „Mina jäin selle — selle — mälestus ütleb üles (s’en va). Ah! Patt-na. C’est bien ça. Patt-na. Merci. Mina seisin sel laeval kolmkümmend tundi…“
„„Kas tõesti!“ hüüdsin ma. Ta vahtis ikka alles oma kätele ja punnitas pisut huuli, kuid seekord ei teinud need mingit sisisevat kõla.
„Peeti tarvilikuks,“ ütles ta kiretult oma silmakulme tõstes, „et üks ohvitseridest jääks sinna silma lahti hoidma (pour ouvrir l’oeil)…“ ta ohkas loiult… „ja ühendust pidama signaali kaudu veolaevaga — mõistate? ja nõnda edasi. Pealegi oli see ka minu arvamine. Oma paadid panime merrelaskmiseks valmis — ja mina võtsin ka sellel laeval abinõud tarvitusele… Enfin[1]. Tehti, mis võimalik. See oli nigerik seisukord. Kolmkümmend tundi. Nemad valmistasid mulle mingit toitu. Mis aga puutus viinasse — võid vilistada — mitte tilkagi.“ Mingil haruldasel kombel, ilma tähelepandava muutuseta oma loius seisangus ja rahulikus näoilmes, ta oskas kuidagi ilmutada sügavat vastikust. „Minuga, teate, kui pean sööma ilma klaasi viinata — minuga pole siis midagi peale hakata.“
„Kartsin, et ta hakkab sellest õnnetusest pikalt ja laialt jutustama, sest kuigi ta ei liigutanud ainustki liiget ega tõmmahtanud ainustki näojoont, ometi oskas
- ↑ Lõpuks.
