oli ta teatud viisil meremehelik, kuigi ta sellisena, nagu ta seal istus, jämedad sõrmed kõhul kergesti koos — tuletas meelde neid ninatubakast lõhnavaid ja rahulikke külapreestreid, kelle kõrvu on sosistatud talupojapõlvede patte, kannatusi ja kahetsusi ja kelle nägudel asuv rahulik ja lihtne ilme sarnaneb looriga, mis heidetud üle kurbuse ja piina saladuslikkuse. Vormikuue asemel ühes õlalappide ja vasknööpidega tal oleks pidanud olema must kulunud preestrikuub, mis kinni nööbitud kuni tema tüseda lõuani. Tema lai rind tõusis korrapäraselt, kui ta jätkas oma jutustust, et kogu see asi olnud pagana raske ülesanne, nagu mina seda kahtlemata (sans doute) isegi võivat kujutella meremehena (en votre qualité de marin). Lause lõpul kallutas ta oma keha kergesti minu poole ja punnitades pisut oma puhtaks aetud huuli, laskis hinge kerge sisinaga välja. „Õnneks,“ jätkas ta, „oli meri tasane nagu see laud ja ka tuult polnud rohkem kui siin…“ Ruum mõjus minusse tõepoolest talumatult umbsena ja väga palavana; minu nägu kuumendas, nagu oleksin veel küllalt noor, et tunda punastumist ja piinlikkust. Nemad olid võtnud kursi, nagu ta jutustas edasi, „naturellement“[1], lähima inglise sadama poole, kus lõppes nende vastutus. „Dieu merci“[2]. Ta puhus oma lamedad palged pisut punni… „Sest, pidage meeles (notez bien), kogu aeg, kus vedasime seda laeva, seisid meie kaks kortermeistrit kirvestega trosside juures, et meid temast kohe klaariks raiuda, niipea kui…“ Ta lõi oma rasked silmalaud maha, tehes seega oma mõtte võimalikult selgeks… „Aga mis siis! Igaüks teeb, nagu suudab (on fait ce qu’on peut),“ ja silmapilguks ta oskas oma raskele liikumatusele anda alistuva ilme. „Kaks kortermeistrit — kolmkümmend tundi — alatasa kohal. Kaks!“
138