meest-pärismaalast, katsusid rääkida araablasega ja ei saanud maast ega taevast aru: kuid kogu seisukord oli küllalt selge. Ka rabas neid väga asjaolu, et nad leidsid surnud valge mehe rahulikult komandosillal kõverdumas. „Fort intrigués par ce cadavre“[1] ütles mulle kaua aega pärast seda keegi vanaldane prantsuse leitnant, keda kohtasin juhuslikult õhtupoolikul Sydneys kuski kohvikus ja kes mäletas seda asja väga hästi. Mööda minnes võin tähendada, et sel asjal oli haruldane võim mälude nõrkuse ja aja pikkuse vastu: ta näis õudse elujõuga püsivat inimeste meeltes ja keeltel. Seda kahtlast lõbu kohtasin ma sagedasti veel aastaid peale seda, tuhandeid kilomeetreid kaugel, kus ta kerkis inimeste keelile kõige kõrvalisemast kõnelusest, ujus pinnale kõige kaugemaist tähendusist. Eks kerkinud ta samuti esile ka täna öösel? Ja mina olen siin ainuke meremees. Mina olen ainuke, kellele see asi on mälestus. Ja ometi leidis ta oma tee välja! Kui aga kaks tundmata inimest, kes teavad mõlemad sellest asjast, kohtuvad juhuslikult ükskõik kus paigal kogu Maakeral, siis kerkib ta nende vahel üles otse saatuse kindlusega, ennekui nad jõuavad lahku minna. Mina polnud seda prantslast kunagi varemini näinud ja tunni aja pärast olime juba teineteisega valmis kogu elueaks: ometi ta polnudki nähtavasti nii väga jutukas; ta oli vaikne, tüse, kortsunud mundriga mees, kes istus uniselt oma klaasi juures, mis pooleldi täidetud mingi tumeda vedelikuga. Tema õlalapid olid pisut kulunud, tema puhtaks aetud palged olid paksud ja kahvatud; ta oli inimese moodi, kes armastab tubakat nuusutada — mõistate? Ma ei ütle mitte, et ta seda tegi, kuid see harjumus oleks kõlvanud sellisele mehele. Kõik algas sellest, et ta pistis üle marmorlaua mulle pihku „Home News’i“ numbri, mida ma ei vajanud. Mina ütlesin „Merci!“ Meie vahetasime mõ-
- ↑ Väga huvitatud sellest laibast.
136
