siis sel silmapilgul, kus torm surus talle pärasse, tasakaalust väljas, ta pöördus ninaga järsku vastu tuult, nagu seisaks ta ankrul. Selle oma seisundi muutuse tõttu olid tuled mõneks silmapilguks varjatud paadisistujate eest, kes asusid laevast alla tuule. Väga võimalik, et kui tulesid oleks nähtud, siis oleksid need mõjunud tumma palvena — et nende helgil, mis kadus pilve pimedusse, oleks olnud inimpilgu saladuslik võim äratada kahetsuse- ja halastusetundmust. See oleks öelnud: „Ma olen siin — ikka veel siin…“ ja mida rohkem võiks ka kõige mahajäetuma inimese silm öelda? Kuid laev pööras neile nagu nende saatuse põlguses selja: ta oli koormatuna ringi keeranud, et ulgumerel kangekaelselt vastu vaadata uutele hädaohtudele ja neid nii imelikult üle elada oma päevade lõpuni kuski lammutamisplatsil, nagu oleks talle saatuselt määratud surra teadmatult paljude vasarate löökide all. Millised mitmesugused saatused ootasid palverändureid, seda ma ei tea öelda, kuid lähem tulevik tõi neile hommikul prantsuse kahurpaadi, mis oli sõitmas Réunionist kodu poole. Tema juhataja teadaanne sai avalikuks omanduseks. Laev oli kaldunud oma kursist pisut kõrvale, et kindlaks määrata selle auriku seisukorda, mis ujus nii hädaohtlikult ninali vaiksel ja aurusel merel. Peakahvlil lehvis hädalipp (tüürimehel-pärismaalasel oli niipalju aru olnud, et päevavalgel hädasignaal üles tõmmata); ees kambiisis aga valmistasid kokad toitu nagu harilikult. Laed olid täis tuubitud nagu lambaaed: kogu reelingiäärne ja sillapealne kubises inimesist; sajad silmad vahtisid ja mitte vähimatki häälekõla polnud kuulda, kui kahurpaat asus laeva kõrvale, nagu oleks kogu see huulte hulk olnud pitserdatud nõidusega.
„Prantslane hüüdis laeva, aga ei saanud mingit rahuldavat vastust, ja kui oli pikksilmaga otsusele jõudnud, et rahvahulk laevalael pole katkune, saatis ta paadi. Kaks ohvitseri astusid laevale, kuulasid tüüri-
