ei näinud neid enam. Neid polnud enam olemas. Kui nad oleksid olnud alles, ma oleksin ujunud tagasi — ma oleksin läinud tagasi ja laeva külje ääres karjunud — ma oleksin neid palunud, et nad oleksid mu uuesti laevale võtnud… Ja mul oleks oma juhus käes olnud… Teie kahtlete minus?… Kust teate teie, mis ma siis tundsin?… Milline õigus on teil kahelda?… Puudus vähe, et oleksingi nõnda teinud — mõistate?“ Tema hääl langes alla… „Polnud mingit helki — mingit helki,“ väitis ta nukralt. „Kas te ometi ei mõista, et kui seda oleks olnud, siis poleks te mind siin näinud? Ma olen siin — ja teie kahtlete.“
„Ma raputasin eitavalt pead. Nende tulede küsimus, mis kadusid silmist siis, kui paat võis olla laevast ainult veerand penikoormat eemal, tekitas palju vaidlusi. Jim kinnitas, et pärast esimest vihmavalingut polnud midagi näha, ja teised olid sedasama toonitanud Avondale’i ohvitseridele. Muidugi raputasid inimesed pead ja naeratasid. Keegi vana kapten, kes istus kohtus minu läheduses, kõditas oma valge habemega minu kõrva ja pomises: „Iseenesestki mõista, nad valetavad.“ Tõepoolest ei valetanud aga keegi, isegi peamasinist mitte oma looga mastitipu-tulest, mis pidi olema langenud nagu mahavisatud tuletikk. Vähemalt mitte teadlikult. Inimene tema seisukorras oleks võinud väga hästi näha vilksatavat sädet oma silmanurgas, kui ta oleks piilunud üle õla selja taha. Nemad polnud näinud enam ainustki tuld, kuigi nad polnud veel kuigi kaugel ja nemad võisid seda seletada ainult ühte moodi: laev oli läinud põhja. See oli selge ja lohutav. Ettenähtud tõsiasi, mis teostus nii ruttu, õigustas nende tõttamise. Polnud ime, et nad ei otsinud mingit teist seletust. Kuid õige seletus oli väga lihtne ja niipea kui Brierly ta esitas, jättis kohus oma vaevlemise selle küsimuse kallal. Kui mäletate, laev pandi ju seisma ja asus kursis, millest ta oli öösel kinni pidanud, pära püsti ja nina sügaval all vee tõttu, mis oli täitnud esiruumi. Olles nõnda
134
