õitsev põõsas all aias levitas oma vägevat lõhna läbi auruse õhu. Kiirel sammul ta tuli minu juurde tagasi.
„„Ja sellel polnud tähendust,“ ütles ta nii kangekaelselt, nagu seda üldse võib kujutella.
„„Võib-olla mitte,“ olin nõus. Ma hakkasin aimama, et tema käis mul üle jõu. Lõpuks, mis ma temast teadsin?
„„Surnud või mitte surnud, seda ei suutnud ma selgitada,“ ütles ta. „Mina pidin elama; kas ei pidanud?“
„„Ja muidugi — kui seda nõnda võtta,“ laususin mina.
„„Rõõmustasin, muidugi,“ paiskas ta hooletult, kuna ise mõtles millelegi hoopis muule. „Paljastus,“ lausus ta pikkamisi ja tõstis pead. „Teate, mis oli minu esimene mõte, kui ma sellest kuulsin? Mul hakkas kerge. Mul hakkas kerge kuuldes, et need hüüded — ütlesin ma teile juba, et ma kuulsin hüüdmist? Ei? Noh, aga ma kuulsin. Appihüüdmist… kostis ühes vihmauitsetusega. Ettekujutus, arvan. Ja vaevalt võin ma… Kui rumal… Teised ei kuulnud. Ma küsisin neilt hiljem. Nemad kõik ütlesid ei. Ei? Aga mina kuulsin seda veel siiski! Ma oleksin võinud teada — kuid ma ei mõelnud — ma ainult kuulsin. Üsna nõrgad hüüded — päev päeva järgi. Siis tuli see väike segavereline siia ja rääkis minule. „Patna… Prantsuse kahurlaev… vedas õnnelikult Adenisse… Juurdlus… Mereamet… Meremeestekodu… korraldused teie ulualuseks ja ülespidamiseks!“ Ma kõndisin temaga ja ma nautisin rahu. Nõnda siis polnud seal mingeid hüüdeid. Ettekujutus. Ma pidin teda uskuma. Enam ei kuulnud ma midagi. Küsin endalt, kui kaua ma oleksin suutnud seda välja kannatada. Ta muutus halvemaks… Ma arvan — valjemaks.“
„Ta langes mõttesse.
„„Nii siis ma polnud midagi kuulnud! Hea küll — olgu nõnda. Aga tuled! Tuled kadusid ju! Me
