KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK.
„ÜMBERRINGI oli kõik vaikne, sinnamaale kus ulatus kõrv. Meie vahel voogas tema tundmuste udu, nagu oleksid seda häirinud tema võitlused, ja ebaainelise loori piludesse ilmus minu ainiti-pilgule tema selgejoonelisena oma ebamäärase palujailmega, nagu mõni sümboolne kuju kuski pildil. Jahe ööõhk näis rõhuvat minu ihuliikmeid marmorplaadi raskusena.
„„Või nii,“ laususin mina peaaegu ainult tõenduseks iseendale, et võin katkestada valitseva kangestuse.
„„Avondale korjas meid merest just enne päikeseloojakut,“ tähendas ta süngelt. „Sõitis otseteed meie sihis. Meil tuli ainult istuda ja oodata.“
„Pika vaheaja järele ta ütles: „Nemad jutustasid oma loo.“ Ja jällegi ilmus see rõhuv vaikus. „Alles siis ma mõistsin õieti, mis see oli, mis ma olin otsustanud,“ lisas ta juurde.
„„Teie ei öelnud midagi,“ sosistasin mina.
„„Mis ma võisin öelda?“ küsis ta samuti vaiksel toonil… „Kerge tõuge. Laev peatus. Vigastus tehti kindlaks. Võeti abinõud tarvitusele, et saada paadid klaariks, ilma et tekitataks paanikat. Kui esimene paat jõuti merre lasta, läks laev tormipuhangul põhja. Vajus kui tina… Mis võiski olla selgem…“ ta laskis oma pea longu… „ja koledam?“ Tema huuled värisesid, kuid ta vaatas mulle otseteed silma. „Ma ju hüppasin — eks ju?“ küsis ta rusutult. „Selle pidin üle elama. Lool polnud tähendust…“ Silmapilguks pani käed risti ja vaatas paremale ning pahemale pimedusse. „See oli nagu surnute petmine,“ kogeles ta.
„„Ja ometi polnud ainustki surnut,“ ütlesin mina.
„Nende sõnade juures läks ta minust eemale. Ainult nõnda võiksin seda nimetada. Silmapilguks nägin tema selga balustraadi ääres. Ta jäi sinna natukeseks ajaks, nagu imetleks ta öö puhtust ja vaikust. Mingi
132
