Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/131

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

mul aega ja valgust küll. Ja ma võisin ka mõelda. Keegi poleks sellest muidugi teada saanud, kuid see ei teinud asja kergemaks. Ka seda peate uskuma. Kogu seda rääkimist ma ei vajanud… Ei… Jah. Ma ei taha valetada… ma vajasin seda: just seda ma vajasin — seal. Usute teie, et teie või mõni teine oleks minu sinnamaale saanud, kui mina… Ma ei karda… ei karda seda öelda. Ka ei kartnud ma seda mõelda. Ma vaatasin sellele näkku. Ma ei mõelnudki ära joosta. Alguses — kui poleks olnud neid kaaslasi, siis oleksin ma ehk tahtnud… Ei! Taeva nimel! Ma ei tahtnud neile seda rahuldust anda. Nemad olid juba küllalt teinud. Nemad sepitsesid loo ja uskusid seda ise, niipalju kui mina tean. Kuid mina tundsin tõde ja mina tahtsin ta läbi elada — üksinda, iseendaga. Mina ei tahtnud ometi sellise alatu asjaga leppida. Aga mida see lõpuks tõendas? Ma olin pagana otsas. Elust tüdinud — kui rääkida teile tõtt; kuid mis oleks kasu sellestki, kui ma oleksin kõrvale põiganud sel — sel — viisil? See polnud see õige viis. Ma arvan… ma arvan, et see poleks — see poleks lõpetanud midagi.“

„Ta käis kogu aeg edasi-tagasi, kuid viimaste sõnadega ta pöördus äkki minu poole.

„„Mis arvate teie?“ küsis ta minult ägedalt. Järgnes vaheaeg ja äkki tundsin end sügava ja abitu väsimuse võimuses, nagu oleks tema hääl kiskunud mu unest, kus rändasin läbi tühja ruumi, mille lõpmatus oli piinanud mu hinge ja kurnanud keha.

„„…Poleks lõpetanud midagi,“ kordas ta mulle kangekaelselt natukese aja pärast. „Ei! õige oli temale vastu astuda — üksi iseendaga — oodata teist juhust — välja uurida…““

131