Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/13

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

letust, miks ta ei võinud Tolstoid kannatada. Aga kui juhusel on inimese elus nii suur tähendus, mis maksab siis teadmine, mõistus, voorused? Mitte palju. Sellepärast lasebki Conrad ühte oma kangelast öelda: „Minu arvates on kõik inimesed pisut hullumeelsed.“ „Eranditult?“ küsib teine. „Muidugi,“ vastab esimene, kes lausub kuski teisal: „Midagi ei pea siin ilmas nii väga tähtsaks pidama, ei head ega kurja.“

Aga ometi on Conradil midagi, mida kõik tema kangelased, peavad ülitähtsaks, nimelt truudus, ustavus iseendale, oma püüetele enda peale võetud kohustustele. See paratamatu tundmus ja veendumus ongi, mis laseb tõusta lugematu hulga selgeid, raudseid kaljuseid kujusid, olgu maal või merel, eriti viimasel, sest siin tuleb inimesel sagedamini silm silma vastas seista õnnega, juhusega, loodusejõudude tujukusega.

Chance oli see teos, mis sulatas ükskõiksuse jää laia lugejaskonna südames. Siitpeale (Within the Tides, Victory —1915, A Personal Record — 1916, The Arrow of Gold — 1919, The Rescue — 1920, The Rover — 1923, Notes of Life and Letters — 1924; peale surma: pooleli jäänud Suspense — 1925 ja Last Essays — 1926; algas nii-öelda rahva soojenemine ja arvustajate jahenemine. Aga sellest polnud nii väga lugu, sest Conrad oli neile küllalt andnud, mille üle nad võisid ikka ja jälle vaimustusse sattuda. Mis aga puutub nähusse, et lai lugejaskond nii kaua eemal püsis, siis aitas selleks vististi teatud määral kaasa Conradi omapärane jutustuse tehnika, mida õpime küllaldaselt tundma käesolevaski raamatus. See iseärasus leidis tarvitamist juba enne Conraditki, kuid tema arendas ta täiuseni. Jutustusega ei alata loo eesotsast, vaid kustki keskelt või lõpust ning lugejat pannakse ühes kirjanikuga kogu möödunud sündmustikku tagurpidi lahti rullima. Seda viimast toimetab keegi kirjaniku usaldusmees (käesolevas raamatus — aga ka nii mõneski teises — Marlow). Asi muutub veel keerukamaks selle tõttu, et jutustaja ei räägi mitte ainult seda, mis ta ise näinud ja kuulnud; tema ei avalda sündmuse või isiku kohta ainult oma isiklikke muljeid, arvamusi, arusaamisi ja veendumusi, vaid ka paljude teiste isikute omi, mille tagajärjel on tundmus, nagu valgustataks asja mitmest valguseallikast vaheldumisi, lastes teda paista kord heledana, kord

13