parem kui ülejäänud inimsugu, et oleksin võinud oma kaastundmust talle keelda? Ja kuna ma alles temale otsa vaatasin, tõmbus udulõhe kokku ja noormehe hääl rääkis:
„„Ma tundsin end nii kadununa, teate. See oli ju selline asi, mida inimene ei usu sündivat. See polnud näiteks mitte mõni võitlus.“
„„Seda ta polnud,“ olin nõus. Ta paistis muutununa, nagu enam valminuna.
„„Ei võinud ju kindel olla,“ lausus ta.
„„Ah! Te ei olnud kindel,“ ütlesin ma, kuid mind lepitas kohe kerge ohkehääl, mis liikus meie vahelt läbi nagu linnutiibade vuhin ööpimeduses.
„„Ei olnud,“ ütles ta südilt. „See oli midagi selle viletsa loo taolist, mille nemad valmis sepitsesid. See polnud vale — kuid polnud ka tõde. See oli midagi… Mis on lausa vale, seda teame. Paberilehe paksuski ei eraldanud selles asjas tõtt valest.“
„„Mida vajasite siis veel,“ küsisin; kuid arvan, ma rääkisin nii tasa, et tema ei kuulnud, mis ma ütlesin. Tema oli oma väitluse esitanud, nagu oleks elu mõni võrgustik jalgradu, mida eraldavad kuristikud. Tema hääl kõlas mõistlikult.
„„Oletage, et ma poleks mitte — tahan öelda, oletage, et oleksin jäänud veel laevale. Hea. Kui kauaks? Ütleme minutiks, pooleks minutiks. Kolmekümne sekundiga, nagu siis näis kindlana, oleksin ma olnud üle parda; ja mis te arvate, et mina poleks kinni haaranud igast esimesest asjast, olgu see aer, päästepoi või ükskõik mis? Usute seda?“
„„Ja ära pääsenud,“ hüüdsin mina vahele.
„„Vähemalt seda tahtnud,“ vastas tema. „Ja see on rohkem, kui mis ma tahtsin siis, kui ma …“ ta väristas end, nagu peaks ta jooma mingit vastikut arstirohtu… „hüppasin,“ ütles ta krampliku pingutusega, mille surve nagu õhulainete edasikantuna pani minugi pisut võpatama toolil. Ta silmitses mind uurival pil-
