mese ees. See on nii raske — nii hirmus ebaõiglane — nii võimata uskuda.“
„Udu tõmbus jällegi kokku. Ma ei tea, kui vana ma tema meelest võisin olla — ja kui väga tark. Mitte pooltki nii vana, kui tundusin siis iseendale; mitte pooltki nii kasutult tark, kui ma teadsin iseend olevat. Mitte üheski teises elukutses peale meremehe oma ei torma nende südamed, kes juba kukkunud ujuma või põhja vajuma, nii väga noorusele vastu, kes seisab oma elutee algusel, vaadates säravail silmil sellele sädelevale pinnale, mis on ainult tema oma leegitseva pilgu vastuhelk. On selline suurepärane ebamäärasus neis ootusis, mis meid kõiki merele ajanud, selline hiilgav piiramatus, selline ilus iha seikluste järgi, mille tasuks on ainuüksi nemad ise. Mis me saavutame — noh, sellest ei taha me rääkida; kuid kas võib ükski meist naeratust tagasi suruda? Üheski teises elukutses pole pettekujud nii tühjad tõelikkusest — üheski teises pole algus ainult pettekuju — pettumus kiirem — allumine täielikum. Kas pole meie kõik alanud sama ihaga, lõpetanud sama teadmisega, kandnud mälestuses sama võlu läbi räpaste päevade needuse? Mis siis ime, et kui kedagi tabab mõni raske löök, siis tuntakse ühtekuuluvust sügavamini; et peale ametivendluse astub mõjule mingi teise, laiema tundmuse võim — tundmus, mis seob mehe lapsega. Seal ta nüüd seisis minu ees ja uskus, et iga ja tarkus võivad vahendit leida tõepiina vastu; ta laskis pilgu heita endale kui noorele kaaslasele, kes on sattunud lommi, mis on lommide lomm, seda sorti lomm, mis paneb pühalikult raputama halli habet, sealjuures varjates naeratust. Ja tema oli surma üle järele mõelnud — pagan võtku teda! Ta oli mõtelnud temast sellepärast, et ta arvas, ta oli oma elu päästnud, kuna aga elu võlu läks öösel ühes laevaga põhja. Mis oleks loomulikum! See oli küllalt traagiline ja imelik, et täie teadmisega valjult kaastundmuse järgi karjuda; ja mille poolest olin mina
128
