Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/127

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tunud. „Jah, ma jõudsin sinnamaale, kui istusin seal üksinda,“ ta ütles. Ta astus mõned sammud — kuni oma teemäära kujuteldava piirini — ja kui ta tagasitulekuks ümber pöördus, olid tal mõlemad käed sügavale tasku surutud. Ta jäi minu tooli ees seisma ja vaatas alla. „Kas te ei usu seda?“ küsis ta tungiva uudishimuga. Tundsin endas sundi pühalikult kinnitada, et olen valmis kõike uskuma, mida tema heaks arvab mulle rääkida.“


ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK.

„TA kuulas mu sõnu, pea teisele poole viltu, ja nõnda võisin uue pilgu heita läbi lõhe udus, milles ta liikus ja elas. Tume küünal särtsus klaaskuulis ja see oli kõik, mille abil ma teda nägin; tema selja taga oli pime öö ühes heledate tähtedega, mis asusid kaugel ruumis ja mis ahvatlesid silma veel suurema pimeduse sügavustesse; ja ometi näis mingisugune saladuslik valgus mulle tema poisilikku pead näitavat, nagu oleks noorus sel hetkel temas silmapilguks loitma löönud ja siis kustunud. „Te olete nii hea, et võtate vaevaks mind kuulata,“ ütles ta. „Mulle on see nii hea. Teie ei tea, mis see mulle tähendab. Teie ei tea…“ sõnadest näis tal puudu tulevat. See oli selge pilk tema hinge. Tema oli seda laadi noormees, nagu tahad neid näha oma läheduses; seda laadi, millisena armastad iseennast tagasi mõelda; seda laadi, kelle ilme kipub kaaslaseks neile illusioonidele, mis on arvatavasti juba möödas, hävinenud, külmad ja mis võõrast leegist süttinuina loidavad uuesti kuski sügaval, sügaval, loidavad valgust… kuumust! Jah; siis heitsin pilgu temasse… ja see polnud viimne selletaoline… „Teie ei tea, mis tähendab see minusugusele, kui teda ustakse — teha oma süda puhtaks kellegi vanema ini-

127