paat näis sellest läbi kukkuvat. Ajuti olin üsna üllatatud, et leidsin enda pingil istumas…“
„Ta hakkas mõõdetud sammudega minu tooli ees edasi-tagasi käima, üks käsi püksitaskus, pea mõttes rinnal ja parem käsi, mis tõusis pikkade vaheaegade järele teatud liigutuses, näis kõrvaldavat teelt mingi nägematu sissetungija.
„„Ma arvan, teie mõtlete, ma olin hulluks minemas,“ algas ta muudetud toonil. „Ja seda võitegi väga hästi mõelda, kui tuletate meelde, et olin kaotanud oma mütsi. Päike ronis kogu oma teekonnal idast läände üle minu palja pea, kuid tol päeval ei võinud mulle nähtavasti miski kurja teha. Päike ei suutnud mind hulluks ajada…“ Tema parem käsi kõrvaldas hullumeelsuse mõtte… „Samuti ei ta suutnud mind ka tappa…“ Jällegi tema parem käsi kõrvaldas mingi varju… „See olenes minust.“
„„Kas tõesti?“ küsisin mina, kirjeldamatult hämmastununa sellest uuest pöördest, ja vaatasin talle otsa sellise tundmusega, nagu oleksin kogenud siis, kui ta oleks kontsal ümber pöördudes näidanud mulle sootuks uut nägu.
„„Ma ei saanud peaajupõletikku, ka ei langenud ma surnult maha,“ jätkas ta. „Ma ei teinud päikesest oma pea kohal üldse väljagi. Ma mõtlesin sama külmalt nagu ükskõik kes kuski vilus varjus. See räpane kaptenilojus pistis oma suure pügatud pea riide alt välja ja väänas oma kalasilmad minu poole üles. „Donnerwetter! tahate surra või?“ urises ta ja tõmbus kilpkonnana riide alla tagasi. Ma nägin teda. Ma kuulsin teda. Tema mind ei seganud. Ma mõtlesin parajasti, et ma seda ei tahtnud.“
„Ta püüdis mu mõtteid aimata uuriva pilguga, mille ta mulle heitis mööda minnes. „Tahate mulle öelda, et teie pidasite endamisi aru, kas peaksite surema või mitte?“ katsusin küsida võimalikult läbipaistmatul toonil. Tema nokutas pead, ilma et oleks pea-
126
