nuks. „Kas kardate, et rannal kuuldakse teid?“ küsisin. Ta vaatas mulle otsa, nagu tahaks ta mu küüntega tükkideks rebida. Peamasinist andis talle nõu mind rahule jätta. Tema ütles, minu peas ei olevat veel kõik korras. Teine tõusis päras nagu mõni jäme lihasammas ja rääkis — rääkis —“
„Jim jäi mõttesse. „Noh?“ ütlesin mina. „Mis puutus see minusse, millise loo nad valmis sepitsesid?“ karjus ta hoolimatult. „Nad võisid rääkida, mis nad iganes tahtsid. See oli nende asi. Mina tean, kuis lugu oli. Ei miski, mis nad teistele võisid hambasse puhuda, võinud minu juures midagi muuta. Ma lasksin teda rääkida — väidelda — rääkida — väidelda. Tema jätkas, jätkas ja jätkas. Äkki tundsin, mul kadusid jalad alt. Ma olin haige, väsinud — surmani väsinud. Ma lasksin langeda tüürivarre, pöörasin selja nende poole ja istusin esimesele istepingile. Sellest oli mulle küll. Nad tahtsid minult teada, kas ma olen aru saanud — on see kõik tõsi, mis öeldud, sõna-sõnalt tõsi? See oli tõsi, jumala eest! Kuid ainult nende viisil. Ma ei pööranud oma pead. Kuulsin neid üheskoos lobisevat. „See rumal eesel ei lausu sõnagi.“ „Oo, tema mõistab väga hästi.“ Jätke teda; küll ta juba teeb nagu kord ja kohus.“ „Mis ta võib teha?“ Mis võisin ma teha? Eks olnud me kõik samas paadis? Katsusin olla kurt. Suits oli kadunud põhja poole. Oli surmavaikus. Nad jõid veeanumast ja ka mina jõin. Pärast oli neil suur tegemine, et purje tõmmata üle skandeki. Kas mina ei tahaks valvama jääda? Nad pugesid purje alla, minu silmist ära, jumal tänatud! Ma tundsin end väsinuna, väsinuna, kurnatuna, nagu poleks ma tundigi maganud sündimisest saadik. Võimata oli vett näha päikese sädeluse tõttu. Aeg-ajalt ronis mõni neist välja, vahtis ümber ja puges uuesti alla. Purje alt võisin kuulda norskamist. Mõni neist võis magada. Üks vähemalt. Mina ei võinud. Kõik oli aina valgus, valgus ning
