ma ütlen ka, see oli igale inimesele liig. See oli nende töö sama selgesti, nagu oleksid nad minu järgi ulatanud paadikonksu ja sisse tõmmanud. Saate sellest aru? Teie peate seda mõistma. Noh, ütelge otsekoheselt!“
„Tema ärevad silmad kiindusid minu omisse, küsides, paludes, nõudes, mangudes. Tahes või tahtmata ma ei võinud muidu, kui pidin lausuma: „Teid on saatus taga kiusanud.“ „Enam kui õiglane,“ võttis ta ruttu mu sõna sabast kinni. „Mul puudus vähimgi võimalus — selliste kaabakatega. Ja nüüd nad olid sõbralikud, oo, nii pagana sõbralikud! Seltsimehed, laevakaaslased! Kõik samas paadis. Tee mis tahad. Neil polnud mingit kurja nõu. Nad ei teinud George’ist väljagi. George oli viimsel silmapilgul millegi pärast oma kajuti läinud ja otsa saanud. See inimene oli ju selge hull. Väga kurb, muidugi… Nende silmad vahtisid minu poole, nende huuled liikusid; nad raputasid paadi teises otsas pääd — kolmekesi; nemad viipasid mulle. Miks mitte? Kas ma ei hüpanud? Ma ei öelnud midagi. Selleks, mis ma niisugusel juhul tahtsin öelda, puudusid sõnad. Kui ma oleksin seal oma suu avanud, siis oleksin karjunud kui loom. Küsisin endalt, millal ma küll ärkan. Nemad käisid mulle valjusti peale, et ma läheksin nende juurde paadipärasse ja kuulaksin, mis kaptenil öelda. Olime kindlad, et meid korjatakse veel enne õhtut merest üles — siin keset sõiduteed, mida tarvitavad kanali kaudu käivad laevad; praegugi paistis suits loodest.
„„See oli kole põrutav, kui nägin seda kerget, kerget suitsuvina, seda pruuni udu juga, mille kaudu võis eraldada mere ja taeva piiri. Ma vastasin neile, et kuulen neid väga hästi ka sealtsamast, kus ma olin. Kapten kukkus vanduma, kraaksuvalt kui vares. Tema ei taha ometi oma häält pingutama hakata minu mõ-
124
