hendanud. Ma tundsin seda ja mulle see meeldis. Pealegi oli ka küllalt pime. Meie olime inimeste sarnased, kes müüritud avarasse hauda. Ei mingit ühendust millegagi maa peal. Ei kellegi arvamust. Millelgi polnud tähendust.“ Kolmat korda kogu õhtu kohta naeris ta karedalt, kuid enam polnud kedagi siin, kes oleks teda ainult joobnuks pidanud. „Ei mingit hirmu, seadust, häält ega silmi — isegi meie omi mitte — vähemalt päikesetõusuni mitte.“
„Mind rabas tema sõnade paljuütlev tõde. On midagi erilist keset laia merd asuvas väikeses paadis. Üle elude, mis pääsenud surmaküüsist, näib langevat hullumeelsuse vari. Kui oled ilma oma laevast, siis näid olevat ilma ka kogu maailmast — maailmast, kes su loonud, alal hoidnud, sinu eest hoolitsenud. Näib, nagu oleksid nende inimeste hinged, kes ujuvad kuristiku kohal ja puutuvad kokku lõpmatusega, saanud voli igasuguseks liialduseks kangelasmeeles, arutuses ja alatuses. Muidugi, mis puutub ususse, mõttesse, armastusse, vihasse, veendumusse või isegi aineliste asjade nähtavasse kujusse, siis on merehädalisi sama palju kui on inimesi; praeguses juhtumuses aga peitus midagi põlgusväärset, mis tegi eralduse veel täielikumaks — siin oli olukorra jõledus, mis lahutas need inimesed palju täielikumalt ülejäänud inimsoost, kelle talitusviisi ideaal polnud kunagi langenud ohvriks sellisele õelale ja hirmsale katsumisele. Teised olid Jimi peale sellepärast nii vihased, et tema polnud külmavereline kelm: tema omakorda koondas nendele kogu oma vimma, mis tal oli selle loo vastu; tema oleks tahtnud neile raskesti kätte maksta selle koleda juhuse eest, mis nad olid veeretanud tema eluteele. Usaldage paati ulgumerel, küllap juba tema toob ilmsiks kogu mõistusevastasuse, mis hiilib iga mõtte, tundmuse, ärrituse ja meeleliigutuse põhjas. Ka see, et nad kaklema ei läinud, kuulus selle erilise mereõnnetuse veidrasse alatusse. See oli kõik ainult paljas ähvardus, kohutavalt
