aeruga paadipäras. Nägin teda liikumas — suurena, suurena, nagu näete inimest udus või unes. „Tule siia!“ karjusin mina. Ma oleksin ta nagu takutopi üle parda heitnud. Ta peatus, pomises endamisi ja läks tagasi. Võib olla, ta oli ehk tuult märganud. Mina mitte. See oli viimane raske maruhoog, mis meid tabas. Ta läks tagasi oma aeru juurde. Mul oli kahju. Ma oleksin tahtnud katsuda…“
„Ta avas ja sulges oma kõverdatud sõrmed ja tema kätes oli ahne ja julm kärsitus. „Tasa, tasa!“ manitsesin mina.
„„Eh? Mis? Ma pole erutatud,“ vaidles ta vastu hirmsasti riivatuna ja järsu küünarnuki-liigutusega ta lõi ümber konjakipudeli. Nõksatasin ettepoole, tõmmates tooli kaasa. Tema hüppas laualt maha, nagu oleks ta selja taga mõni pomm lõhkenud, ja tegi õhus poolpöörde, ennekui küüru vajudes saabus põrandale, näidates paari ehmunud silmi ja ninasõõrmeteni kahvatut nägu. Järgnes pilk täis tungivat piinlikkust. „Hirmus kahju. Kui kohmakas ma olen!“ kogeles ta segaduses, kuna mahakallatud alkoholi terav lõhn ümbritses meid äkki lihtsa kõrtsijoomingu õhustikuga selles jahedas ja puhtas ööpimeduses. Söögisaali tuled olid juba kustutatud; meie küünal helkis üksildasena pikal rõdul ja sambad olid muutunud mustaks alusest tipuni. Säravate tähtede tagapõhjal tõusis sadamakontori kõrge nurk nii selgesti üle esplanaadi, nagu oleks see tume hoonemürakas lähemale libisenud, et paremini näha ja kuulda.
„Ta tegi ükskõikse näo.
„„Ma arvan, praegu olen vähem rahulik kui siis. Mina olin kõigeks valmis. Need olid tühised asjad…“
„„Paadis läksid teil asjad väga elavalt,“ tähendasin mina.
„„Mina olin valmis,“ kordas ta. „Pärast seda, kui laevatuled olid kadunud, võis paadis sündida ükskõik mis — täiesti ükskõik mis — ja see poleks midagi tä-
120
