kui nad oleksid ainult seisnud vait. Mind üle parda visata? Kas tõesti? „Eks katsuge,“ ütlesin mina. „Kahe penni eest.“ „Teiesuguse tarvis oleks see liiga hea!“ karjusid nad üheskoos. Oli nõnda pime, et ma neid kindlasti ainult siis seletasin, kui mõni neist ennast liigutas. Taeva nimel! Soovin ainult, et nad oleksid katset teinud.“
„Tahes või tahtmata pidin hüüdma: „Milline haruldane lugu!“
„„Mitte halb — mis?“ küsis tema nagu mingisuguse imestusega. „Nemad kinnitasid, mina toimetanud selle George’i millegi pärast kõrvale. Milleks? Ja, pagan võtku, kuidas võisin ma sellest üldse midagi teada? Kas ei sattunud ma ka siia paati jumal teab kuidas?…“ Lihased tema huulte ümber tõmbusid ebateadlikku grimassi, mis läbis tema hariliku näoilme — midagi vägivaldset, üürikest ja helkivat, nagu oleks see mõni välgukeerd, mis laseb silmal heita hetkeks pilgu salajasisse pilvelademeisse. „Ma hüppasin. Ma olin ühes nendega seal — olin ju? Eks olnud kole, et inimene peab midagi selletaolist tegema — ja peab vastutama? Mis teadsin mina nende George’ist, kelle järgi nad karjusid? Ma mäletasin, et olin näinud teda laevalael kokku langevat. „Mõrtsuklik argpüks!“ jätkas peamasinist karjumist. Näis, nagu ei mäletaks ta ainustki muud sõna. Mul oli ükskõik, kuid kisa hakkas mind tüütama. „Pea lõuad,“ ütlesin mina. Selle peale pistis ta karjuma: „Teie tapsite ta, teie tapsite ta.“ „Ei,“ hüüdsin vastu, „aga teid tahan ma kohe tappa.“ Ma kargasin püsti ja tema kukkus üle istelaua tagurpidi raske mürtsuga maha. Ma ei tea miks. Liiga pime oli. Tahtis vist taganeda, arvan. Mina seisin vaikselt paigal ja vahtisin tahapoole, ja vigastatud väike abimasinist hakkas vinguma: „Te ei hakka ometi inimest lööma, kel murtud käsi — ja ise nimetate end veel džentlmeniks.“ Kuulsin raskeid samme — üks — kaks — ja ähkivat urinat. Teine tõbras oli tulemas minu poole — kolistades
