pöördus tagasi; kerge tuule-õhk paisus vahetpidamata ja meri ühendas oma ümiseva hääle elustunud kõnelusega, mis järgnes õuduse tummadele silmapilkudele. Laev oli läinud! Laev oli läinud! Ei mingit kahtlust selles. Keegi ei suutnud aidata. Nad kordasid samu sõnu ikka ja jälle uuesti, nagu ei suudaks nad endid peatada. Keegi polnud kahelnud, et ta läheb põhja. Tuled olid kustunud. Ei mingit eksitust. Tuled olid kustunud. Midagi muud polnud oodata. Tema pidi minema… Jim pani tähele, et nemad rääkisid nõnda, nagu oleksid nad jätnud maha ainult tühja laeva. Nemad jõudsid otsusele, et kui ta juba kord vajuma hakkas, siis ei kestnud see enam kaua. See näis neile andvat mingisuguse rahulduse. Nad kinnitasid vastastikku, et põhjaminek ei võinud tõesti mitte palju aega võtta. „Pistis põhja kui tinakuul.“ Peamasinist kinnitas, et mastitipu-tuli näis laeva vajumisel langevat „nagu põlev tuletikk, mis visatakse maha“. Selle üle hakkas tema abi hüsteeriliselt naerma. „Rõõmustan, rõõmustan,“ rääkis ta, kuna hambad endal lõgisesid suus, „nagu elektrikäristi“, ütles Jim, ja äkki purskas ta nutma. Ta nuttis ja halises nagu laps, kiskudes hinge nuuksuvalt tagasi: „Oh jumal, jumal, jumal, jumal!“ Ta jäi üürikeseks vait ja hakkas siis äkki uuesti: „Oh minu vaene käsi, oh minu vaene käsi!“ Tundsin, et võiksin ta maha virutada. Paar tükki neist istusid paadipäras. Vaevalt seletasin nende kuju. Hääled kandusid minuni — pomin, pomin, urin, urin. Seda taluda tundus väga raske. Ka oli mul külm. Ja ma ei võinud midagi teha. Ma mõtlesin, et kui end liigutan, siis peaksin üle serva minema ning…“
„Tema käsi kobas vargsi laual ümber, puutus likööriklaasi ja tõmbus järsku tagasi, nagu oleks ta kokku sattunud elava söega. Ta tõukas kergesti pudelit. „Soovite ehk veel?“ küsisin mina. Tema vaatas mulle ärritatult otsa. „Ega te ometi arva, et ma seda, mis mul öelda, ei suuda jutustada ilma end üles kruvimata?“
116
