siis ta pööras enda ümber ja nägi ebamääraselt laeva kerkivat üle oma pea, punane küljetuli helkimas suurelt läbi vihma, nagu paistaks ta kustki mäeservalt läbi udu. „Ta paistis müürist kõrgemana, ta kerkis kaljuna üle paadi… Ma soovisin, et oleksin võinud surra,“ karjus ta. „Tagasi minna polnud võimalik. Olin hüpanud kui kaevu — igavesse sügavasse kuristikku…““
KÜMNES PEATÜKK.
„TA surus oma sõrmed kokku ja kiskus nad jällegi laiali. Miski ei võinud olla tõelikum: tema oli tõepoolest hüpanud igavesse sügavasse kuristikku. Ta oli langenud kõrgusest, kuhu ta ei võinud enam kunagi tagasi ronida. Sel ajal oli paat juba laevast eemale triivinud. Oli liiga pime, kui et nad oleksid võinud üksteist näha, pealegi olid nad vihmast poolpimedad, pool-uputatud. Ta ütles mulle, temal olnud tundmus, nagu kannaks veevoog neid läbi mingisuguse koopa. Nad pöörasid seljad vastu tuult; kapten, nagu näib, pidas aeru paadi taga, et hoida teda ninaga alla tuult ja kahe, kolme minuti jooksul näis saabuvat maailma lõpp üldises uputuses ja pilkases pimeduses. Meri kahises nagu kakskümmend tuhat katelt.“ See on tema võrdlus, mitte minu oma. Mina arvan, et peale esimese iili polnud mitte palju tuult; ja ka tema ise möönas juurdlusel, et kogu sel ööl ei tõusnud merel kõrgeid laineid. Tema kükitas kaarepuie vahele ja heitis pelgliku pilgu tagasi. Ta nägi mastitipu-tule kollast helki ülal kõrgel vilkumas viimse tähena enne kustumist. „See kohutas mind, et ta oli veel alles,“ ütles ta. Just seda ta ütles. Teda kohutas nimelt mõte, et laeva uppumine pole veel möödas. Kahtlemata tahtis ta, et see koledus teostuks võimalikult ruttu. Paadis ei teinud ükski häält. Pimeduses tundus, nagu lendaks ta edasi, aga tema kiirus ei võinud olla kuigi
