nagu Jim mulle seda jutustas — sest just nüüd oli ta oma tegumoelt, häälelt ja näolt üsna rahulik — rääkis ta ilma vähimagi ettevalmistuseta edasi: „Ma komistasin üle tema jalgade.“
„See oli esimene kord, kus kuulsin, et ta oli end üldse liigutanud. Ma ei suutnud hoiduda üllatuse-urinast. Miski oli ta lõpuks paigalt lahti kiskunud, kuid täpsast silmapilgust ja põhjusest, mis ta lahti käristas, tema ei teadnud rohkem, kui teab juuritud puu teda käristavast tuulest. See kõik oli temale tulnud: kõlad, nägemused, surnud mehe jalad — jumala eest. Ta kugistas hirmsasti selle põrguliku nalja kallal, kuid — näete — ta polnud valmis möönma, et ta oleks üldse teinud neelavaid liigutusi. On haruldane, kuidas ta oskas oma enesepettuse ka teisele peale sundida. Ma kuulasin, nagu oleks see lugu mustast nõiavõimust mõne laiba kallal.
„„Ta langes küljeli, üsna vaikselt, ja see on viimne asi, mis ma mäletan laeval tähele pannud olevat,“ jätkas ta. „Mul oli ükskõik, mis temaga sündis. Näis, nagu tahaks ta üles tõusta; mina muidugi mõtlesin, et tema tahab üles tõusta; ma lootsin, et tema jookseb mulle järele ja kargab üle reelingi teiste juurde paati. Kuulsin neid all ümber rüselevat ja üks hääl, kõlades nagu koopast, hüüdis: „George!“ Siis tõstsid kolm häält korraga kisa. Mina eraldasin nad kõik: üks määgis, teine kiljus, kolmas ulgus. U-uh!“
„Ta värises pisut ja ma nägin teda pikkamisi tõusvat, nagu oleks mingisugune kindel käsi ta toolilt juukseidpidi üles tõstnud. Üles, pikkamisi — nii pikk kui ta oli ja kui ta põlved seisid juba kangelt sirgeina, laskis käsi lahti ning ta lõi jalul pisut tuikuma. Tema näos, liigutusis ja isegi tema hääles tundus kohutav vaikus, kui ta ütles: „Nad karjusid“ — ja tahes või tahtmata ma pidin oma kõrvad kikki ajama selle uuestielustatud karjatuse kuulmiseks, mis pidi kõlama kujutletud vaikuses. „Laeval oli kaheksasada inimest,“ üt-
