nool oli seega läinud märgist kaugelt mõõda ja tema polnud mees, kes oleks südant vaevanud metsa jooksnud noolte pärast. Ausõna, tema oli liig usaldav; tema polnud jahivalmis metsalind. Rõõmustasin, et minu nool oli kõrvale lennanud, — et tema polnud isegi kuulnud vibu virinat.
„Muidugi ei võinud ta tol korral teada, et mees oli surnud. Järgmine silmapilk — tema viimne laeval olemiseks — kubises sündmuste- ja tundmustemöllust, mis peksis vastu teda, nagu meri vastu kaljusid. Seda võrdlust tarvitan sihilikult, sest tema jutustusest olen sunnitud uskuma, et kogu toimingu kestel säilis temas imelik passiivsuse-illusioon, nagu poleks tema mitte ise teotsenud, vaid teda tarvitas põrgulik võim, mis valis ta oma naljatembutuse ohvriks. Esimene asi, mida ta märkas, oli raskete, väljapööratud teevetite kriiksumine — ebakõla, mis näis tungivat tema kehasse mööda põrandat jalataldade kaudu ja mööda seljaüdi kuni pealaeni. Kuna kõuepilv oli juba üsna ligi, siis kergitas teine ja raskem voog loidu laevakeha ähvardavalt, nii et Jimil jäi hing rinnas kinni, kuna tema peaaju ja südant läbisid kabuhirmulised karjatused nagu põueodaga: „Laske minna! Jumala pärast, laske minna! Laske minna! Ta vajub!“ Sellele järgnes paadinööride kõrisemine plokkidel ja hulk inimesi hakkas päikesepurje all äreval toonil rääkima. „Kui need kord peale hakkasid, oleks nende ulumine võinud ka surnud unest äratada,“ ütles ta. Peale seda, kui paat oli sõna otseses mõttes laksatades vette langenud, hakkas laevast kostma trampiv ja kobistav tume müra, millesse segunesid hüüded: „Haagid lahti! Haagid lahti! Eemale tõugata! Haagid lahti! Lükake eemale, kui elu armas! Kõu on meil varsti kaelas…“ Kõrgel oma pea kohal ta kuulis vaikset tuule üminat, oma jalge all valukarjatust. Varjatud hääl laeva külje all kirus oma paadikonksu. Laev hakkas ninas ja päras sumisema nagu häiritud mesipuu ja sama rahulikult,
110
